Kunstioksjonid

Hoolimata sellest, et Hilda Kamdronit (1900-1972) peeti Pallases üheks andekamaks õpilaseks, kes pälvis mitmeid Kultuurkapitali stipendiume, oli ta nõukogude võimu tagakiusamise tõttu aktiivsest kunstielust eemale tõmbuma sunnitud. Suur osa tema loomingust hävis 1972. aastal kunstniku Tartu kodumajas toimunud tulekahjus ning seetõttu on iga väljailmuv teos rõõmsaks avastuseks kunstipublikule.

Varsakabjad, mida rahvasuus tuntakse ka konnakapsana, on ühed esimestest kevadekuulutajatest lumi- ja märtsikellukeste järel. Need aprillis ja mais kraavipervedel oma ilu näitavad veetaimed peegeldasid omamoodi Kamdroni enda olemust. Ka varsakabjad on pigem eraklikud ja end vaasi tuua ei luba – selleks peaks kummikutega vette ronima ja isegi siis närbuvad nad noppija käes kiirelt. Nii maalis Kamdrongi 1950-60ndatel vaid iseenda rõõmuks, ent pani sinna kogu oma loomingulise energia. Virtuoosse ja täpse joonistajana pöörab Kamdron tähelepanu taimede detailitruule kujutamisele, ent samas lubab endale mängulusti vormidega – ta lõikab, kleebib, maalib, nii et lõpptulemus on õrn, elav ning kevadiselt värskendav. 

Tekst: Katre Palm