Kunstioksjonid

Eerik Haamer (1908-1994), kes ennast pallasliku maalikunsti juhtiva meistrina juba 1930. aastate teisel poolel kehtestas, säilitas tähtsa koha eesti kunstnike seas ka paguluses, Rootsis, kuhu 1944. aastal suundus. Seal suhestus ta kiiresti ka kohaliku looduse ja kultuuri visualiseerimisega, töötades ümber talle omast värvikirevat koloriiti, kuid jäädes endiselt realistliku motiivikäsitluse juurde. 

1950. aastate keskpaigast alates võttis Haamer ette rohkem kui 1000 km pikkuseid automatku Kesk- ja Põhja-Rootsisse, et kogeda võimast vaatemängu kaljuste mägedega karmil maastikul. Intervjuus on ta öelnud: “Sõitsin enamasti öösiti neid lõpmatuid teid läbi metsade ja kõnnumaade, vihmas ja lumelobjakas. Nendel pikkadel matkadel on inimesel aega mõtelda palju üle. Minul on magamiskott kaasas, kui uni peale tuleb, tõmban tee äärde ja poen kotti. /…/ Septembrikuus on mägestikus maa punane nagu veri. /…/ … umbes 5000-6000 põtra, kes kõik ringi jooksevad vastupäeva.” (T. Jaanson “Intervjuu Eerik Haameriga”, lk 24). 

Nende omamoodi palverännakute tulemusena valmisid Haameril võimast looduskogemust emotsionaalselt edasi andvad teosed, sh käesolev “Põhjapõdrad”, kus karja liikumisele allutatud kompositsioonis valitseb liikuvus, värvirõõm ja muljelisus. Mägist maastikku ilmestavad erksinised taevasiilud maali ülemises osas ning pehmed vahupilved, mis justkui sulaks kokku võimsate loomade hingeauruga. On väga võimalik, et käesolev teos on üks kõige esimesi põhjapõtrade sarja maale Haameri loomingus.

Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm