Kunstioksjonid

Pärnumaal sündinud August Janseni (1881-1957) loomingut tunneme tema armastusest särava värvi, valguse ja varjuga mängimise ning samas realistlikule aluspõhjale toetumise järgi. Peterburis kunstihariduse saanud Janseni areng kunstnikuna oli dünaamiline. Ta julges katsetada ja otsida ning vaimustus lisaks maalile ka skulptuurist, keraamikast ja mosaiigist.

Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) üks asutajaid, sõnakas sihtide seadja kunstielus oli sama energiline ka oma eraelus. Nii said kuulsaks tema lõbusad kostüümi- ja teemapeod, kus osales hulgaliselt tuntud kultuuritegelasi. Kahjuks hävis suur osa Janseni loometööst sõjas, kui kunstnike maja Kadriorus, kus olid tema, Karl Burman vanema ja Peet Areni korterid ning ateljeed, tabas 1941. aastal pomm.

Kunstiteadlane Mai Levin on öelnud, et 1940. aastate algupoolel haaras Jansenit “valge valguse” lummus. See valge puhas valgus andis muuhulgas erilise värskuse nooruslikule “Autoportreele” (1945, EKM). Samal ajal hakkas Jansen kavandama ka suurt pannood “Naised õuntega”, ent see kavatsus päädis heleda, impressionistliku teosega „Õunaaias“ (1946-47, erakogu) ning nii on käesolev maal säilinud eraldiseisva meistriteosena. Teos on fikseeritud Ajas Kruusi monograafias „August Jansen 1881-1957“ (Tallinn. 1975, lk, 180) ja oli väljas kunstniku  isikunäitusel Tallinna Kunstihoones 1956. aastal.

Õunad ja nende sümboolsete viljade korjajad ilmusid teemana Janseni loomingusse 1917. aastal, kus kunstnik maalis kunstiajalukku küpsete viljadega õunapuu all seisva abikaasa Helmi („Küllus“. Eesti Kunstimuuseum). 1920-ndatel valmisid sügisese õunakorje motiividel veel kaks pannood, kuid ka need mõlemad hävisid. Sõja lõppemise üle rõõmu tundnud kunstnik muutus oma loomingus aina elujaatavamaks ning nii näeme ka suveidülli nautivate naiste nägudes kergendus- ja rõõmutunnet.  Mahlaseid õunu täis korvid on Jansen modellidel palunud asetada pea peale – mälestus, mis oli talle jätnud kustumatu jälje Itaalia reisist. Maali valgusküllane, värvikas ja küllalti vaba laad sarnaneb kunstniku sõjajärgsete talumaastike omale, mille inspiratsiooniallikaks oli 1941. aastast kunstnikule kuulunud Tammi talu Põllkülas, kus nad koos perega toimetasid ning seetõttu on väga võimalik, et keskmine naisterahvas võib olla Janseni enda abikaasa Helmi.

Kuldsete ja purpurpunaste õunte järgi lõhnavat suveidülli täiendavad kaks meisterlikult väljamaalitud kitsekest, kes naistelt maiuspalu noolivad ning vabana aias ringi jooksevad. Omaette loo on kunstnik kirjutanud aga taamal redelil õunu korjavast ning murul neid kastidesse laduvast naistest, kelle vilgas liikumine lisab teosele uue dimensiooni. See on suve, küpsuse ja rõõmu manifest, tunded, mida kogu Eestimaa juba nii ammu igatsenud oli.

Teosega kaasneb Eesti Kunstimuuseumi põhjalik eksperthinnang.