Kunstioksjonid

Eesti pastellikunsti suurima meistri Ants Laikmaa (1866-1942) ilmselt Läänemaa maastikku kujutav maal üllatab oma mõõtmete poolest ning on koos Läänemaa Muuseumitele kuuluva teosega „Viljapõld viie tuulikuga” (1934, 67 x 75,5) üks tema suurimaid maastikumaale.

Pastell oli 20. sajandi algul moodne tehnika ning sobis Laikmaale, võib öelda, et ta omamoodi eestistas selle. Siinne talumaastik kujunes Laikmaal pärast rännuaastaid Itaalias ja Põhja-Aafrikas peamiseks žanriks. Jõudnud 1913. aastal Berliinist taas kodumaale, matkas ta suvel Läänemaal ja Saaremaal, loomulikult nähtut ka jäädvustades. Siiski leiame loomeretkede rohkusest hoolimata kataloogides 1913. aasta all suhteliselt vähe maastikke.

Oma maastikes ei kujuta Laikmaa peaaegu üldse inimest. Inimese kohaolu on aga tunnetav läbi vaadete, mis avanevad taluhoonetele üle inimese tegevusvälja – küntud, koristatud või koristust ootavate vilja- ja kartulipõldude. Tema musikaalsetes värvivarjundites on oma sümbolism, nagu ka sügiseselt tumedas pilves, mille taustal helendab siiski lootusrikas valguseviirg. Laikmaa näitab end sel teosel hiilgava toonivahekordade valdaja ja üldmulje kiire saavutajana nagu korralik impressionist olema peabki. Lisaks paar juugendiga haakuvat dekoratiivset viimistlusjoont, mis loovad meeleolu ning rõhutavad rahvusromantilist tunnetust ja kodumaa armastust, omamoodi defineerivad eestiliku keskkonna.

Ingrid Sahk kirjutab tema talumaastikest rääkides, et neisse on „kätketud suur sõnum: osake hinnata vana taluarhitektuuri poeesiat ja lahutamatust loodusest, osake seda hinnata mitte ainult seepärast, et see on määratud jääma minevikku, vaid ka seepärast, et need maadligi hooned keset metsi ja põlde on olulisel määral kujundanud rahva karakterit ja ilumeelt. Selle oma ajast dikteeritud rahvusromantilise sõnumi tuum pole kaotanud aktuaalsust ka tänapäeval“ (I. Sahk, “Looduspildid. Maastikumotiivid eesti kunstis 1890-1919” TÜ, 2005).