Õli lõuendil. 1957.
Mõõdud: 65 x 80,2 cm.
All vasakul: E. Silm 57 Pöördel, alusraamile kleebitud paberil: "NATÜÜRMORT PUUVILJADEGA" 57
Maali- ja teatrikunstnik Elsa Starcenko-Silm (1925-2018) lõpetas ERKI 1951. aastal. Aastaid Nukuteatris töötanud kunstniku leivanumbriks teatris olid nukud ja lavamaalingud, lõuendile valmisid aga peamiselt natüürmordid ja maastikud.
Jansenlikus laadis maalitud teoses „Natüürmort puuviljadega“ kasutab Starcenko-Silm enda kogemust lavakujunduse alal, luues harmoonilise kompositsiooni, milles igal elemendil on oma koht. 1950-ndate keskel tegeleti palju materiaalsuse tabamisega ning prooviti läbi maali edasi anda esemete pehmust, läiget, struktuuri. Sügiseselt mahlaste õunte ja ahvatlevate viinamarjadega on kunstnikul see hästi õnnestunud. Väljakallatud märjukesega lööb Starcenko-Silm aga toosti sügisele, mida rõhutavad veelgi oksad vaasis. See on meeleolukas, impressionismi ja realismi omavahelisi piire kompav soe vaade soojale septembrikuisele õhtule.
Shop
Showing 301–306 of 698 results
Maris Siimer “Taiga. Eluringid”, 2022
Segatehnika, akrüül lõuendil.
Mõõdud: 100 x 100 cm.
All paremal: Maris Siimer 2022
Eesti Maalikunstnike Liidu liikme Maris Siimeri (s 1980) teosed on olnud eksponeeritud nii Eestis, Lätis, Poolas, Venemaal kui Komi Vabariigis. Teda inspireerib loodus oma lõputute värvide ja müstilisusega ning väikesed tegelased Eestimaa metsadest jalutavad ringi ta teosteski.
Maali oma silmaga nägemiseks palun kirjutage: info@alleegalerii.ee
Enno Ootsing “Kangas”, 1977
Ernst Hallop “Maastik”, 1966
Pastell paberil. Raamitud.
Mõõdud: Ava 48,5 x 33 cm. Raamiga 69 x 53 cm
All paremal: E Hallop 66
Peamiselt looduspilte ja linnavaateid jäädvustanud Ernst Hallop on palju maalinud Lõuna- Eestis, eriti enda kodukandis Võrumaal. Tema pastell- ja õlimaalidel valitsevad helge meeleolu ning armastus kujutatava motiivi vastu.
Erich Pehap “Seltskond”, 1979
Jaak Adamson “Kuulid”, 1974
Süsi paberil. Raamitud.
Mõõt: 38 x 56 cm.
Omapärase ekspressionismivariandi välja kujundanud Jaak Adamson (1938-2022) on üks eesti erandlikumaid maalijaid ja joonistajaid-graafikuid. 1960-ndail tugevalt oma mänguliselt eksperimenteerivate teostega esile kerkinud Adamson lõi talle ainuomase vormikeele, mida hiljem Slovakkiasse emigreerunud kunstnik seal veelgi edasi arendas.
Käesolevas 1974. aasta teoses on kunstnik kujutanud kaht oma lemmikelementi – päid ja kuule, millede omavaheline suhe on ühest küljest kamraadlik ja teisalt täis võitlusindu. Aluspinna krobelisust ära kasutades kaasab Adamson ebatasasusest tuleneva pingestatuse teadlikult sõnumi teenistusse.
Adamsoni poja mälestuste järgi visandas kunstnik oma ateljees töid sageli just söega, kuid lõpuni selles tehnikas valminud teoseid on kogu tema loomingus teada vaid kaks, milledest käesoleva kinkis kunstnik oma Lõuna-Eestis elanud sugulastele ning teine omandati Tallinnas asuvasse kogusse. Eesti avalikes kogudes on teada kokku ligi 70 Jaak Adamsoni teost, kuid tema hilisemast, peale 1970-ndaid valminud loomingust on säilinud väga vähe töid ning seda enam saame hinnata käesolevat rariteetset söejoonistust.
