E-pood
Näitan 31–34 tulemust 34-st
Vello Vinn “Pühavaimu ja Oleviste”, 1988
Ofort. Mõõdud: lm 32,5 x 21,5 cm.
Vello Vinna Tallinna sari avab armastatud vanalinna uudsest, korrastatud vaatenurgast. Vinn loob oma nägemuse vanalinna torniderägastikust ja tõstab filigraanse joonistajana sealt välja teda enim inspireerinud objekte, sel korral Oleviste ja Pühavaimu kirikuid, mille ta on sulandanud üheks arhitektuurseks pühakojaks.
Vello Vinn “Tallinna pildid II”, 1985
Kõrgtrükk. Mõõdud: plm 18 x 14 cm.
Vello Vinna Tallinna sari avab linna uudsest, korrastatud vaatenurgast. Lisades ajaloolistele hoonetele sürrealistlikes kooslustes müstilisi, esmapilgul sinna justkui mitte kuuluvaid objekte, loob ta harmoonilise, korrastatud linnakeskkonna, millelt ei puudu ka taevalikud elemendid.
Soovi korral saame olla nõu ja jõuga abiks ka teose raamimisel.
Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm
Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse.
Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega.
Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.
Malle Leis “Demisessoonne”, 2000
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
All vasakul: Demisessoonne
All keskel: serigraafia 14/15
All paremal: M. Leis 2000.a.
Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm
Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju.
Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos.
Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.