Ofort, akvatinta. Raamitud, UV-kaitsega muuseumiklaas.
Mõõdud: 16,5 x 21 cm, koos raamiga 43 x 46 cm.
Räpinast pärit Ado Lill (1932-2018) tegutses nii graafika kui maalikunsti alal. Tema hilisema, allegoorilis-groteskse või erootilise graafika keskmes oli mitmetähenduslik naisakt. Nõukogude Eestis keelatud erootilisele kunstile ostjaskonna leidmiseks tuli kunstnikul seetõttu oma teoseid salaja piiri taha toimetada, kus neid väga oodati.
E-pood
Näitan 16–20 tulemust 20-st
Ado Lill “Lamav akt”, 2015
Autoritehnika. Raamitud.
Mõõdud: Lm 67,5 x 84,5 cm
All vasakul: ALill 2015
Ado Lille (1932-2018) erootiline kunst liikus Nõukogude režiimi tingimustes pikki aastaid põrandaaluse kaubana vabamasse Läände, mistõttu sai temast paradoksaalsel kombel suurem kuulsus välismaal kui koduses Eestis. 1980. aastatel eksponeeriti Lille graafikat Nõukogude dissidentliku kunsti näitustel välismaal ning juba mõned aastad hiljem pälvis ta auhinna Baltimaade maalitriennaalil Leedus.
Tänaseks päevaks on kunstnik saavutanud hinnatud kunstiklassiku staatuse ka kodumaal ning järjest enam otsitakse taga nii tema maale, graafikat kui joonistusi. Kunstnik töötas välja oma autoritehnika leotades kriidiga joonistatud teoseid erinevates teesortides, lisades sellega teostele sügavust ja müstikat. Üheti on see austusavaldus modellidele, kelle täpne isik jääb avameelseis aktides varjatuks ning on sarnaselt kehakumerustele edasi antud vaid teega hägustatud kontuurjoonte ja kerge varjutusega.
Lill kuulus Eesti Kunstnike Liitu ning tema teoseid on mitmetes muuseumides ja erakogudes üle maailma.
Ado Lill “Saarel III”, 1990
MÜÜDUD
Värviline akvatinta. Raamitud, UV-kaitsega muuseumiklaas.
Mõõdud: 17 x 22 cm, koos raamiga 43 x 46,5 cm.
Räpinast pärit Ado Lill (1932-2018) tegutses nii graafika kui maalikunsti alal. Tema hilisema, allegoorilis-groteskse või erootilise graafika keskmes oli mitmetähenduslik naisakt. Nõukogude Eestis keelatud erootilisele kunstile ostjaskonna leidmiseks tuli kunstnikul seetõttu oma teoseid salaja piiri taha toimetada, kus neid väga oodati. Nii kujunes omamoodi paradoksaalne olukord, kus kunstnik oli tuntum välismaal kui kodus.
Andrei Jegorov “Talvine maastik jõega”, 1930-ndad
Tempera, guašš, papp. 1930-ndad. All vasakul: A. Jegorov
Mõõdud: 35 x 50 cm.
Arukülast pärit maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Nii oskas ta märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile.
Jegorovi maastikes on alati tunda inimese lähedust, olgu selleks siis jäljed lumel, kaugusest paistev korstnasuits või korrektselt laotud palgivirn. “Talvemaastikus jõega” on neid märke mitmeid ning külmumata jõe kaldal olev roheliste aknaluukidega maja viib mõttele, et teose võis tellida selle maja omanik. Ahtraid kaski ning ümaraid pinnavorme vaadeldes viib mõte paratamatult lõunasse, kas Põlva- või Petserimaale, aga võib olla ka teispool piiri.
Maal on teostatud hoolikalt ning tähelepanu väärib puudeviimistlus, mille oksad justkui tahaks külma käes õrnusest kildudeks krõbiseda. Meisterlikult on Jegorov siin lahendanud ka klaasjalt peegeldava veesilma ning maastikule sügavuse andmise, mille lõpp hajub silmapiiri.
