E-pood
Kuvatakse kõik 9 tulemust
Andrei Jegorov “Talvine kodutee”
Tempera, guašš papil. Raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 33,5 cm, raamiga 33 x 43 cm.
All paremal: A. Jegorov
Arukülas, talupoja peres sündinud Andrei Jegorov (1878-1954) kaotas juba kolme-aastaselt kuulmise, mistõttu saadeti ta õppima Peterburi kurttummade kooli. Kunstimekas märgati noore poisi andeid ja seetõttu jätkas ta õpinguid Kunstide Akadeemia kunstikoolis, mille lõpetas 1906. aastal.
Andrei Jegorov “Päikseline metsatee”, 1930ndad
Tempera, guašš papil. Raamitud.
Mõõdud: 48 x 33 cm.
All vasakul: A. Jegorov
Realistliku maastikumaali tuntumaid meistreid Andrei Jegorov (1878-1954) armastas eriti maalida Eestimaa talviseid vaateid, mis aga “ei piirdu kaugeltki aastaaja väliste ilmingute fikseerimisega, vaid annavad edasi ka laia tundmuste skaalat. Me tajume rõõmu, aga võib-olla ka millegi helge eelaimdust, vaadeldes lumehangede erksat helendust. /…/ Jegorovi lõuendeil on tundlik ja hingestatud koloriit, seal ei näe ühtki juhuslikku ega ülearust pintslilööki, kõik on siin sügavalt ja peenelt läbi tunnetatud, andes tunnistust meisterlikkusest ja ülitundlikust loomingutemperamendist” (“Andrei Jegorov”, 1987, lk 31).
Käesolev vaade läbi tiheda metsa kulgevast teerajast on eristuv tema maastikuvaadete seas kahel põhjusel. Esiteks pühendab kunstnik suure osa kompositsioonist majesteetlikke kulisse meenutavatele puudele (tavapäraselt on selleks laiuvad väljad). Teiseks astub Jegorov välja oma mugavustsoonist ning toob vaataja ette teda tuntuks teinud elemendid, ent uudses värvigammas, tihkemalt ja sügavamalt. Ka pintslitöö on tunduvalt vabam ja impressionistlikum kui oleme seda harjunud nägema. Loomulikult ei saa aga mainimata jätta imetlusväärset oskust maalida lund nii, et tunneme seda vaadates külmavärinaid! Kuid just nii jõuab kunsti emotsionaalne mõjukus vaatajani kõige otsesemalt.
Artur Mihkelsoo “Motiiv Sinihabeme loost”, 1960-70ndad
Akvarell, tempera ja guašš paberil. Raamitud.
Mõõdud: Vm 40 x 52.5 cm, raamiga 62,5 x 77 cm.'
Nii skulptori kui maalikunstnikuna tegutsenud Artur Mihkelsoo teostel kohtame sageli muinasjutulisi stseene või tegelasi. Juugendlikke jooni endas kandev ekspressiivne maal kujutab stseeni prantsuse rahvajuttudel põhinevast kuulsast Sinihabeme loost.
Teos on reprodutseeritud raamatus “Arthur Mihkelsoo 1902-1988", lk 17 (Toronto, 2001).
Varmo Pirk “Suvemaastik”, 1968
Tempera kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 53,5 x 40,3 cm
Varmo Pirgi (1913-1980) pikkadeks aastateks vangilaagrisse saatmine oli vaid üks põhjustest, miks kunstnik tundis sisemist tungi eemalduda nõukogude režiimi poolt pealesurutust ning hakkas 1960-ndail maalima kubismimõjulisi abstraktseid lõuendeid ja kõrgetasemelisi figuraalkompositsioone.
Eesti kunsti uuenemisprotsessis eriti märkimisväärsel 1968. aastal katsetas temagi abstraktsemas laadis. Nii asub „Suvemaastiku“ paar kuud vanem, samuti geometriseerivas stiilis õde “Sügisvormid” Eesti Kunstimuuseumis. Kui viimasel näeme küpseid sügisesi toone, siis käesoleva teose suvine versioon on aastaajale omaselt kirgas ja elurõõmus. Pirk on siin sinist järve ja punasekatuselisi maju kujutanud keset rohelust, otsekui ülaltvaates.
Magda Bormeister “Eemu talu”, 1966
Tempera paberil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 60 cm, raamiga 54 x 71 cm.
All paremal: MAGDA BORMEISTER 1966. a
Pöördel: Magda Bormeister Tallinn. "Eemu talu" (laut ja ait II) (Muhu, Linnuse küla) Tempera (paber.) 42 x 60 cm. 1966.a.
Magda Bormeister (1918-1995) oli eesti maalikunstnik. Ta õppis aastatel 1936-1940 Riigi Kunsttööstuskoolis ning tema juhendajateks olid August Jansen, Friedrich Koppel ja Roman Nyman.
Ta oli kunstnik Märt Bormeisteri abikaasa.
Viktor Turp “Lahemaa”, 1973
Tempera kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 34,5 x 49 cm
Viktor Turp (1905-1989) õppis nii Riigi Kunsttööstuskoolist kui “Pallases”, kust sai 1929. aastal joonistusõpetaja kutsetunnistuse. 1930. aastail lõi ta koloriitseid kompositsioone rahvalikel süžeedel, nagu paljud “Pallase” koolkonna maalijad.
Põhja-Eesti rannik võlus Turpi juba õpingute ajal Rakvere Õpetajate Seminaris ning Lahemaal on valminud ka käesolev teos. See romantilis-nostalgiline talumaastik õuel siblivate kanade ja kaevu juures askeldava perenaisega on maalitud õrna, kohati peaaegu läbipaistva temperakihiga, mis annab teosele sooja ning koduse alatooni, mis lausa kutsub õuele sisse astuma.
Andrei Jegorov “Talunaine reel”, 1920ndad/1930ndad
Guašš, tempera papil. Raamitud.
Mõõdud: 24,9 x 35,5 cm. Raamiga: 31 x 42 cm
Üks Andrei Jegorovi populaarsetest talvemotiividest külateega ja sõitjatega saanil või reel, mida ta iseäranis armastas kujutada 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Jegorov on suhtunud nende maalimisse tõsiselt, püüdes alati kompositsiooni varieerida ja leida uusi põnevaid detaile, mida lisada.
Eduard Poland “Tuulest viidud”, 1930
Tempera, guašš. Raamitud.
Mõõdud: 45 x 33 cm
Võrtsjärve ääres sündinud Eduard Poland (1883-1957) tundis huvi maalimise vastu juba noore poisina, kui oma pereliikmetest fotode järgi portreid maalis.
Hiljem kogemustepagasit nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Itaalias täiendanud Polandi teosed võluvad oma vahetu looduselamuse pakkumisega, millesse on segatud mõõdukas annus tema anda fantaasiat.
Nii hakkab “Tuulest viidud” dünaamiliselt mööda maapinda edasi voolama, andes teosele hoopis uudse, müstilise alatooniga mõõtme.
Andrei Jegorov “Talvine maastik jõega”, 1930-ndad
Tempera, guašš, papp. 1930-ndad. All vasakul: A. Jegorov
Mõõdud: 35 x 50 cm.
Arukülast pärit maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Nii oskas ta märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile.
Jegorovi maastikes on alati tunda inimese lähedust, olgu selleks siis jäljed lumel, kaugusest paistev korstnasuits või korrektselt laotud palgivirn. “Talvemaastikus jõega” on neid märke mitmeid ning külmumata jõe kaldal olev roheliste aknaluukidega maja viib mõttele, et teose võis tellida selle maja omanik. Ahtraid kaski ning ümaraid pinnavorme vaadeldes viib mõte paratamatult lõunasse, kas Põlva- või Petserimaale, aga võib olla ka teispool piiri.
Maal on teostatud hoolikalt ning tähelepanu väärib puudeviimistlus, mille oksad justkui tahaks külma käes õrnusest kildudeks krõbiseda. Meisterlikult on Jegorov siin lahendanud ka klaasjalt peegeldava veesilma ning maastikule sügavuse andmise, mille lõpp hajub silmapiiri.