E-pood
Kuvatakse kõik 20 tulemust
Karl Burman “Ratsuga jõe ääres”, 1949
Akvarell, guašš paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 33 x 48 cm, raamiga 54 x 68 cm.
All paremal: Karl Burman 1949.
Karl Burman oli mitmekülgne isiksus – korraga nii tunnustatud arhitekt kui akvarellimaali suurmeister, kes pani aluse selle tehnika populaarsusele Eestis. Burmani akvarellid on hinnatud oma õhulisuse, vahetu loodustunnetuse ja meisterliku valgusekäsitluse poolest, just nagu teosel "Ratsuga jõe ääres", kus lisaks mehele ja hobusele näeme parajasti ujuma suunduvat linnupere. Tööst õhkub toonasele kunstile omast püüdu stabiilsuse ja ajatu maaelu ilu poole. See on hetkeline üleskirjutus vaikusest ja inimese ning looma vahelisest usaldusest keset suvist loodust.
Andrei Jegorov “Talvine kodutee”
Tempera, guašš papil. Raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 33,5 cm, raamiga 33 x 43 cm.
All paremal: A. Jegorov
Arukülas, talupoja peres sündinud Andrei Jegorov (1878-1954) kaotas juba kolme-aastaselt kuulmise, mistõttu saadeti ta õppima Peterburi kurttummade kooli. Kunstimekas märgati noore poisi andeid ja seetõttu jätkas ta õpinguid Kunstide Akadeemia kunstikoolis, mille lõpetas 1906. aastal.
Andrei Jegorov “Päikseline metsatee”, 1930ndad
Tempera, guašš papil. Raamitud.
Mõõdud: 48 x 33 cm.
All vasakul: A. Jegorov
Realistliku maastikumaali tuntumaid meistreid Andrei Jegorov (1878-1954) armastas eriti maalida Eestimaa talviseid vaateid, mis aga “ei piirdu kaugeltki aastaaja väliste ilmingute fikseerimisega, vaid annavad edasi ka laia tundmuste skaalat. Me tajume rõõmu, aga võib-olla ka millegi helge eelaimdust, vaadeldes lumehangede erksat helendust. /…/ Jegorovi lõuendeil on tundlik ja hingestatud koloriit, seal ei näe ühtki juhuslikku ega ülearust pintslilööki, kõik on siin sügavalt ja peenelt läbi tunnetatud, andes tunnistust meisterlikkusest ja ülitundlikust loomingutemperamendist” (“Andrei Jegorov”, 1987, lk 31).
Käesolev vaade läbi tiheda metsa kulgevast teerajast on eristuv tema maastikuvaadete seas kahel põhjusel. Esiteks pühendab kunstnik suure osa kompositsioonist majesteetlikke kulisse meenutavatele puudele (tavapäraselt on selleks laiuvad väljad). Teiseks astub Jegorov välja oma mugavustsoonist ning toob vaataja ette teda tuntuks teinud elemendid, ent uudses värvigammas, tihkemalt ja sügavamalt. Ka pintslitöö on tunduvalt vabam ja impressionistlikum kui oleme seda harjunud nägema. Loomulikult ei saa aga mainimata jätta imetlusväärset oskust maalida lund nii, et tunneme seda vaadates külmavärinaid! Kuid just nii jõuab kunsti emotsionaalne mõjukus vaatajani kõige otsesemalt.
Karl Burman “Taluõu – Harku küla”, 1960
Artur Mihkelsoo “Motiiv Sinihabeme loost”, 1960-70ndad
Akvarell, tempera ja guašš paberil. Raamitud.
Mõõdud: Vm 40 x 52.5 cm, raamiga 62,5 x 77 cm.'
Nii skulptori kui maalikunstnikuna tegutsenud Artur Mihkelsoo teostel kohtame sageli muinasjutulisi stseene või tegelasi. Juugendlikke jooni endas kandev ekspressiivne maal kujutab stseeni prantsuse rahvajuttudel põhinevast kuulsast Sinihabeme loost.
Teos on reprodutseeritud raamatus “Arthur Mihkelsoo 1902-1988", lk 17 (Toronto, 2001).
Valve Janov “Kummardus päikesetõusule”, 1963
Guašš paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 28,8 x 41 cm, raamiga 48 x 60 cm.
All paremal: V. Janov 63
Koos Silvia Jõgeveri ja Kaja Kärneriga Tartu kuldsesse naiskunstnike kolmikusse kuulunud Valve Janov (1921-2003) oli 1950. aastate teisest poolest alates eesti kunsti uuendajate väärikas reas. Ühtlasi mängis Võerahansu, Kitse ja Vabbe käe all Pallases õppinud Janov 1980. aastate lõpus olulist rolli Kunstiühingu Pallas taastamisel Tartus.
Elmar Kell “Laevaehitus Hiiumaal”, 1952
Õli papil.
Mõõdud: 71 x 100 cm
Kunstnik Elmar Kell (1925-2006) oli lisaks oma fantaasiaküllastele maalidele tuntud ka telekunstnikuga, kelle kujundada ja luua olid arvukad Eesti Televisiooni saated. Nappides tingimustes saateid dekoreerides tuli olla loov ning nii teadis kogu telemaja Kella kui meest, kelle poole lahendusteks pöörduda. Nii kasutas ta vahel ka oma maalidel alusmaterjalina lavastusest üle jäänud riidetükke ning vineeri.
Kella figuraalkompositsioonidest leiame sürrealistlike sugemetega teoseid, õrnu naisolevusi, keda ümbritseb maskuliinne element ning kes on paigutatud ootamatusse keskkonda. Käesoleval, laevaehitust kirjeldaval teosel, on aga põhirõhk laevadel endil. Täidlast roostepunast metsarohelisega segades loob Kell jõulise teose, mis kannab hästi edasi laevaehituse arhailist ja väega olemust. Tavakülastajale piiratud tsoonis asunud Hiiumaale sattus Kell hiljemgi, mil ta kujundas rinnamärgi Emmastes asunud tootmisele.
Alo Hoidre “Pidu”, 1980. aastad
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: 57 x 76 cm.
Alo Hoidre (1916-1993) armus maali just elu hilisperioodil, mil ta justkui taasavastas materjalide ja tehnikate põneva maailma ning avanes äkitsi tema temperament. Ilmse lõbuga hakkas ta 1980. aastail kujutama lõppematut elumöllu, peo- ja karnevalistseene, pildipinda täitvaid rõõmsaid naisi, vahel meeste, vahel koerte-kasside seltsis. Lustakuse ja elurõõmu kõrval paelub sedalaadi töödes endastmõistetavalt meistri võrratu joonistus, mis mõnevõrra meenutab Eerik Haamerit.
Andrei Jegorov “Talunaine reel”, 1920ndad/1930ndad
Guašš, tempera papil. Raamitud.
Mõõdud: 24,9 x 35,5 cm. Raamiga: 31 x 42 cm
Üks Andrei Jegorovi populaarsetest talvemotiividest külateega ja sõitjatega saanil või reel, mida ta iseäranis armastas kujutada 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Jegorov on suhtunud nende maalimisse tõsiselt, püüdes alati kompositsiooni varieerida ja leida uusi põnevaid detaile, mida lisada.
Eduard Poland “Tuulest viidud”, 1930
Tempera, guašš. Raamitud.
Mõõdud: 45 x 33 cm
Võrtsjärve ääres sündinud Eduard Poland (1883-1957) tundis huvi maalimise vastu juba noore poisina, kui oma pereliikmetest fotode järgi portreid maalis.
Hiljem kogemustepagasit nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Itaalias täiendanud Polandi teosed võluvad oma vahetu looduselamuse pakkumisega, millesse on segatud mõõdukas annus tema anda fantaasiat.
Nii hakkab “Tuulest viidud” dünaamiliselt mööda maapinda edasi voolama, andes teosele hoopis uudse, müstilise alatooniga mõõtme.
Silvia Jõgever “Liblikas”, 1967
Guašš. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 43 cm
Tartu üks huvitavamaid naiskunstnikke Silvia Jõgever (1924-2005) on eri aastakümnetel viljelenud abstraktset laadi figuratiivse kõrval. Mõlemas žanris on ta olnud intimist ning ehitanud kompositsioone üles küll ühelt poolt kontrastidele, kuid teisalt nende puhtatoonilisele selgele harmooniale.
1960. aastate teine pool oli aeg, mil üldisest abstraktsionismilainest oli haaratud ka Jõgever. Soosteri, Ohaka ja Roode sõpruskonda kuulunud kunstniku teosed olid oma aja kohta julged ja eristuvad, neis oli ühekorraga nii mässumeelsust kui selget struktuuri.
Nii on poolabstraktsel „Liblikalgi“ lõputu arv reaalseid ja vaid ettekujutatavaid tiibu, mis väänduvad üksteisesse, jäädes siiski õhuliseks ning korrastatuks.
Saskia Kasemaa “Ennustaja”, 1993
Guašš, paber. 1993. Ülal paremal: S. Kasemaa. Raamitud.
Mõõdud 34 x 44 cm
Muusika ja kunsti keskel üles kasvanud Saskia Kasemaa (1945-2019) suutis maalijana ajada oma joont, olgu õlimaalis või guašis. 1971. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiakadeemia maalikunstnikuna lõpetanud Kasemaa töötas aastaid Tartu Kunstikooli ning Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõuna.
Aktiivselt näitustel osalenud kunstniku töödest kogusid enim tuntust tema impressionistliku pintslikäsitlusega figuraalkompositsioonid, mille keskmes võis tihti näha just noori, kes teda inspireerisid oma energia ning aususega. Ka Kasemaa isa Elmar Kits soovitas tütrel kooli lõpetades enda isikupärase stiili kinnistamiseks just ausalt ning tähelepanelikult oma loominguobjekte vaadelda. Saskia Kasemaa improvisatsioonid on maalilised, värvikesksed ja kätkevad väikseid, mõnigi kord vimkaga lugusid, nagu “Ennustajagi”.
Valdur Ohakas “Akt rohelisel vaibal”, 1960ndad
MÜÜDUD.
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 71,6 x 52,5 cm
Valdur Ohaka (1925-1998) loominguline käekiri kujunes Eerik Haameri, Johannes Greenbergi, Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu käe all. Kunstnik mängis olulist rolli sõjajärgse eesti kunsti uuenemisprotsessis ja just 1960ndad ja 1970ndad olid tema loomingu kõrgperioodiks.
„Akt rohelisel vaibal“ kuulubki tema kunstiuuenduslikku tipp-perioodi, mil Ohakas tegeles aktiivselt vormi- ja värvikatsetustega. Tema äratuntava trepiastmestikuga Merivälja majas valminud aktis näeme korraga nii tugevaid kontuurjooni kui plastilist vormikäsitlust – kontrast, mis muutis Ohaka jaoks maalimise põnevaks mänguks. Looduslikke ookertoone on kunstnik täiendanud punakate ja rohekate värvilaikudega, lisades sellega teosele dünaamilisust ja sügavust.
Ohaka toonaseid uuenduslikke sürrealistlikus, ekspressiivses laadis loomingut ilmestab hästi ka käesoleva teose tagaküljele maalitud kaks pead.
Andrei Jegorov “Õhtune etüüd”, 1930ndad
Andrei Jegorov “Läbi metsa”, 1941
Guašš kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 10,3 x 15,1 cm
All paremal: A. Jegorov / 41
NB! Maali all paremal nurgas väike tükike kartongi murdunud (üldpilti ei häiri).
Arukülas, talupoja peres sündinud Andrei Jegorov (1878-1954) kaotas juba kolme-aastaselt kuulmise, mistõttu saadeti ta õppima Peterburi kurttummade kooli. Kunstimekas märgati noore poisi andeid ja seetõttu jätkas ta õpinguid Kunstide Akadeemia kunstikoolis, mille lõpetas 1906. aastal.
Korraliku kunstilise aluspõhja omandanud Jegorov naases kodusesse Eestis 1920. aastail, kus asus oma andekust tõestama luues nii lummavaid linnavaateid kui maastikke.
Erich Pehap “Tantsijannad”, 1949
Mõõdud: 27,7 x 35,6 cm. Koos raamiga 39,1 x 46,8 cm.
Graafiku ja maalikunstniku, 1949. aastal Kanadasse emigreerunud Erich (Eric) Pehapi (1912-1983) roll toonase kunstimaastiku novaatorliku eestseisjana oli märkimisväärne. Juba sõja ajal põgenikelaagris korraldas ta eesti kunsti näitusi ning jätkas selle edendamist ka hiljem Kanadas.
Käesolev teos on eksponeeritud septembris 2022 Allee galeriis toimuval Erich Pehapi mälestusnäitusel.
Andrei Jegorov “Talvine maastik jõega”, 1930-ndad
Tempera, guašš, papp. 1930-ndad. All vasakul: A. Jegorov
Mõõdud: 35 x 50 cm.
Arukülast pärit maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Nii oskas ta märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile.
Jegorovi maastikes on alati tunda inimese lähedust, olgu selleks siis jäljed lumel, kaugusest paistev korstnasuits või korrektselt laotud palgivirn. “Talvemaastikus jõega” on neid märke mitmeid ning külmumata jõe kaldal olev roheliste aknaluukidega maja viib mõttele, et teose võis tellida selle maja omanik. Ahtraid kaski ning ümaraid pinnavorme vaadeldes viib mõte paratamatult lõunasse, kas Põlva- või Petserimaale, aga võib olla ka teispool piiri.
Maal on teostatud hoolikalt ning tähelepanu väärib puudeviimistlus, mille oksad justkui tahaks külma käes õrnusest kildudeks krõbiseda. Meisterlikult on Jegorov siin lahendanud ka klaasjalt peegeldava veesilma ning maastikule sügavuse andmise, mille lõpp hajub silmapiiri.
Eduard Wiiralt “Näkk”, 1926
MÜÜDUD
Puulõige. Raamitud.
Mõõdud: 21,5 x 16,6 cm
Odessast pärit ukrainlanna Halina Izdebska ning tema poolakast abikaasa Vladimir Izdebsky aitasid Wiiraltil Pariisis end sisse seada. Nii pakkusid nad talle 1925. aasta lõpus ulualust kuniks kunstnik leidis endale korteri Montparnasse’il, Impasse du Rouet 7. Samasugust lahkust eestlaste vastu on pere pakkunud ka teistele eestlastele, muuhulgas peatusid seal Kuno Veeber ja Adamson-Eric.
Tänutäheks abi eest valmis Wiiraltil teos „Näkk“, mis sai illustreerima Halina Izdebska luulekogu „La naiade ivre“ (eesti k. „Joobunud najaad“; kirjastus Ceux qui viennent, Pariis 1926), täpsemini selle luuletust „L’arc en ciel“, 1927 (eesti k. „Vikerkaar“). Najaadid, kreeka mütoloogiast tuntud imekaunid nümfid valvasid allikaid ja järvi. Wiiralti õrn ja malbe olekuga najaad on asetatud kuupaistel järvestseeni, millel laines lokkidega kaunitar graatsiliselt öist suplust naudib.
Erich Pehap “Naisakt tugitoolil”, 1948
Guašš. Raamitud.
Mõõdud: Ava 29 x 29,3 cm. Koos raamiga 49,2 x 49,2 cm.
Viljandist pärit Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat, ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943 aastal asus Pehap elama Soome ja peale seda Rootsi, kus juba esimesel aastal sai hulgaliselt tellimusi tarbegraafikuna.
1949 siirdus kunstnik Kanadasse Torontosse, kus lisas enda portfooliosse veel ühe kunstiliigi lõpetades Montreali Mehaanilise Joonestamise Instituudi kujunduskunsti erialal. Kanadas osales Pehap aktiivselt kohalikus kunstielus, tal oli 19 isikunäitust ning lisaks osales ta lugematutel ühisnäitustel.
Olav Maran “Üksik nartsiss“, 1950ndad
MÜÜDUD
Guašš, pastell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 39,5 x 27,5 cm. Raamiga 60,5 x 49 cm.
All paremal: O. Maran
Armastatud kunstniku Olav Marani (s 1933) puhul tunneme kaht eriilmelist loomeinimest. Ühelt poolt moodsaid lääne suundi eesti kunsti toov, avangardi üht juhtfiguuri, ning teisalt peale 1968. aasta murrangulist suunamuutust kunstiväljale ilmunud uut Maranit, kelle sugestiivselt rahustavad vaikelud ning kaunid loodusvaated ühtki kunstisõpra külmaks ei jäta.
Igal juhul kuuluvad mõlemad loomeisiksused eesti kunsti klassikasse, sealhulgas meditatiivne, eestlaslikult tagasihoidlikul ja looduslikult mahedal taustal aja kulgu jälgiv üksik nartsiss.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.