Maal
Kuvatakse 101–200 tulemust 311-st
Aleksander Pilar “Vanalinna vaade”, 1969
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 46,5 x 34,5 cm, raamiga 63,5 x 49,5 cm.
All vasakul: Pilar 69
1930. aastal Anatoli Kaigorodovi käe all kunstiõpinguid alustanud Aleksander Pilarist (1912-1989) kujunes kõrgelt hinnatud akvarellist, kelle teoseid oodati alati põnevusega näitustele. Tema eriline tehnika kanda värv alusele kleebitud märjale paberile leidis järgijaid ka tema õpilaste seas.
Valli Lember-Bogatkina “Udulooris metsaviirg”, 2000
Akvarell paberil. Teos on müügil raamimata kujul, ent soovi korral saame raamimisega abiks olla.
Mõõdud: lm 35 x 50 cm.
All paremal: V. LEMBER-BOGATKINA 2000
Tartus sündinud Valli Lember-Bogatkina (1921-2016) kunstnikutee sai suuresti alguse tänu tema kooliaegse õpetaja innustusele, kes noore tüdruku annet märkas. Nii astuski naine Riigi Kunsttööstuskooli, mille lõpetas 1940. aastal tõeliste legendide, Roman Nymani, August Janseni ja Eerik Haameri käe all.
Lember-Bogatkina lemmiktehnikaks kujunes akvarell, milles valmisid lisaks rahvatantsijatele ning sulnistele aktidele ka maastikuvaated. Enamasti olid need inspireeritud tema põhjarannikul Karepal asunud loodusest. Väga suure tõenäosusega kujutab ka käesolev uduvinest kantud maastik justnimelt sealtkandi vaadet.
Kai Kaljo “Rukkipõld Leevi külas Põlvamaal”, 2023
Õli lõuendil.
Mõõdud: 30 x 35 cm.
All vasakul: Kai Kaljo 23
Pöördel alusraamil: RUKKIPÕLD LEEVI KÜLAS PÕLVAMAAL, August 2023 Kai Kaljo
Maali-, installatsiooni- ja videokunstnik Kai Kaljo (s 1959) on pälvinud nii Kristjan Raua preemia kui Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse peale 1997. aastal valminud ikoonilist videot “Luuser”, milles ta ameerikalike naerupahvakate taustal jutustab enda loo kunstnikuks olemise igapäevast. Kaljo teoseid on kollektsioneerinud lisaks Eestile mitmed mainekad Euroopa muuseumid.
Eestimaa loodusest inspireeritud Kaljo oskab leida põnevaid vaatenurki, hinnata argiste objektide ilu ja väärtust.
Hugo Lepik “Suvine rannaidüll”
Õli lõuendil.
Mõõdud: 51 x 66 cm.
All vasakul: H. LEPIK
Teose raam vajab kohendamist või ümberraamimist. Soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.
Hugo Lepik (1905-2001) õpetas Riigi Kunsttööstuskooli õppejõuna välja terve rea kunstnikke. Lõplikult kujunes maal tema põhialaks aga Rootsis, kuhu kunstnik 1944. aastal siirdus. Kunstiteadlane Kaalu Kirme on pidanud Lepikut üheks kõige lootustandvamaks Günther Reindorffi õpilaseks.
Enno Hallek “Kollane kohver”, 1995-2019
Segatehnika vineeril.
Mõõdud: 106,5 x 122 cm.
Ees ülal: Enno Hallek
Pöördel all: Enno Hallek
Rohukülas sündinud ning hiljem Skandinaavia popkunsti üheks pioneeriks kujunenud Enno Hallek sai kunstihariduse Stockholmi Kunstikõrgkoolis. Tema fantaasiarikas kunst on oma olemuselt sotsiaalne ning samal ajal esteetiline – nii nagu kunstniku ühed monumentaalsemad linnaruumi teosed Stockholmi metroojaamas ja Võidukaare mosaiikidel.
Halleki jaoks on oluline kunsti portatiivsus ning maalitud vineertahvlitest teos “Kollane kohver” on sellise põhimõtte oivaline näide – selle saab riputada kas seinale, keerata selle külge üle nädala (sest ka teose teine pool on maalitud) või jalutada sellega mööda suurlinna tänavaid nagu ridiküli või seljakotiga. Nii jõuab kunst automaatselt avalikku ruumi ja estetiseerib keskkonda, pakkudes visuaalset naudingut kaaskodanikele.
Ivar Kaasik (& Emil Estee)”Autoportree”, 2000
Õli lõuendil.
Mõõdud: 100 x 100 cm.
Üleval paremal: Ivar Kaasik
Pöördel: Emil Estee & Ivar Kaasik Portrait 2000
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ilmar Kimm “Õhtu”, 1987
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud 24,5 x 34,5 cm, raamiga 37 x 47 cm.
All paremal: I. Kimm 87.
Pöördel: ILMAR KIMM "ÕHTU" 1987. õ. p. 24,5 x 34,5 cm
Ilmar Kimmi (1920-2011) sai oma kunstihariduse mitmetest nimekatest kunstikoolidest Venemaal. 1948. aastal Tartu Riikliku Kunstiinstituuti maaliõppejõuks saabunud Kimm valdas pea kõiki maaližanre ning oli seetõttu nõutud õppejõud.
Loodusvaateid on peetud tema loomingu tugevaimaks osaks. 1960ndatest alates muutus tema koloriit erksamaks ning maalimisviis vabamaks. Ka käesoleva maali peamine võlu on just õhtuse valguse meisterlikus ja vabas edasiandmises.
BRON. Roman Nyman “Õhtu mererannas”, 1930ndad
Segatehnika papil. Raamitud.
Mõõdud: 25 x 30 cm.
All paremal: RNyman
1930ndatel käis Roman Nyman (1881-1951) mitmetel loomereisidel põhjarannikul, sh Haral, Kaberneemes, Karepal, Toilas ja mujal. Suure tõenäosusega kujutab ka käesolev teos just üht neist paikadest.
“Õhtu mererannas” on harmoonilise elu sümbolpilt. Nii merel kui kaldal valitseb tuulevaikus, päeval loksuvat merd sõudnud paat on jäänud välja teenitud puhkust nautima ning päike kohe loojumas. Tundlikult, pea läbipaistva helesinisega kujutab ta õhtuse taeva värelusi, mis leiavad korduse rannal seisvate kuuskede võrades. Kogu maali katab õhtuse valguse sume kuma, mis juba hämarduval esiplaanil järk-järgult taeva suunas heleneb. Suurepärane atmosfääri edasi andmine tunnustatud meistrilt.
Karl Burman junior “Tallinn – Viru tänav”, 1965
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 27,5 x 18 cm.
All paremal: Karl Burman junior 1965.
Pöördel: Karl Burman junior “Tallinn – Viru tänav” AKVARELL 1965.a.
Karl Burman junior (1914-2001) on Tallinna vanalinna maalides tüüpiline romantik – teda võlub ja inspireerib ilus motiiv, et seda siis kiirelt ja värskelt jäädvustada. Päiksepaistes Viru tänav just seda võimaldabki.
Sulavas akvarelltehnikas maalitud teosel on nii hoonete üldistust kui konkreetsemaid detaile, samuti on hästi klassikalise perspektiiviõpetuse järgi tabatud tänavaruumi sügavus. Väiksed inimfiguurid mõjuvad kaugelt nagu täpikesed värvi, kuid süvenemisel avastame, et need kujud on liikumises, igaüks veel pealegi omas toonis ja oma kehakeelega!
Karl Alexander von Winkler “Jõevaade vana sillaga”, 1900-1910
Akvarell kartongil. Raamitud.
Mõõdud: ava 16 x 25 cm.
All vasakul: Winkler
Eesti tunnustatumaid akvarelliste Karl Alexander von Winkler (1860-1911) on tuntud linna- ja maastikuvaadete jäädvustajana. Tema romantilise tundetooniga akvarellmaalid paistavad silma tehnika väga hea valdamise ja varjundirikka koloriidi poolest.
Winkleril oli anne ka tagasihoidlikus motiivis üles leida selle ilu, ainukordne olemus. Just nii saab uue elu ka “Jõevaade vana sillaga”, mis Winkleri käe all saab võluva ja kordumatu romantilise kuue. Märkamatult ärkavad ellu lood üle vana silla kilkavatest lastest, kaldale kosutust saama tulnud metsloomadest ja kevadistest üleujutustest. Nii sulavat kui kuiva akvarellitehnikat ühel teosel kasutav Winkler peab lisaks lugudele tähtsaks eheda looduselamuse edasiandmist, suvist värskust ja hõrgutavat virvendust.
Jüri Marran “Meeskoor”, 1975
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: Km 63 x 43 cm.
All vasakul: Marran 75
Tartust pärit kunstnik Jüri Marrani (1937-2021) jaoks olid muusika ja teater oluline osa tema elust. Nii oli ta 2009. aastal Vanemuise etendust “Manon” arvustades vaimustatud, kui aktiivselt ja säravalt esines koor. Samasugust imetlust pälvivad laulvad mehed ka tema teoses “Meeskoor”, kus üldistava ning stiliseeritud ja motiivi kordusele rajaneva kujundikeelega annab ta edasi ühise meestelaulu olemuse: igaühel on siin pusles oma kindel koht.
Vägevad eesti mehed seismas mitmes reas avatud sünkjas-pruunide silmade ja suudega viib mõtterännakule ka maalikunstnik Mauri Grossi: “Meeste näod väljendamas jõudu ja veendumust on suurepäraseks tehniliseks lahenduseks, sest õhulised pinnad vahelduvad selgete piirjoontega nägudel. Teose metafüüsiline osa on mõtterännak, mis lubab pilti mõttes korrutada lõpmatuseni nii vasakule kui paremale hiiglaslikuks rahvuskooriks laulukaare all.”
Eduard Einmann “Võsu”, 1958
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 36 x 52 cm, raamiga 53 x 69 cm.
Pöördel: Ed. Einmann Võsu 1958 Autorlust kinnitan /A. Einmann/
Nii Riigi Kunsttööstuskooli kui Riigi Kõrgema Kunstikooli lõpetanud Eduard Einmannist (1913-1982) kujunes juba 1950-ndatel üks tunnustatumaid portretiste. 1960. aastatest alates muutub tema käekiri stiliseeritumaks ning näeme uut, katsetustele altimat Einmanni.
Aleksander Kulkoff “Sügismaastik”, 1950-ndad
Õli lõuendil, kleebitud papile. Raamitud.
Mõõdud: 50,6 x 61,7 cm, raamiga 66 x 77 cm.
1918. aastal Eestisse elama kolinud Aleksander Kulkoff (1889-1970) oli üks tunnustatuimaid siinseid vene päritolu kunstnikke. Tema valgusküllase ja eristuva stiiliga teosed pälvisid tunnustust siinse kunstipubliku seas, sealhulgas president Konstantin Pätsilt, kes esitas talle tellimuse enda portreeks, mida esimest korda Kadriorus 1938. aastal pidulikult presenteeriti.
1944. aastal emigreerus kunstnik koos eestlannast abikaasaga esialgu Saksamaale, siis Ameerika Ühendriikidesse, kuhu jäi elu lõpuni. Tema meisterlikke töid omavad Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tallinna Linnamuuseum ja MTÜ Vene Muuseum Eestis.
Jaan Elken “Gray and nothing”, 2010
Viktor Turp “Suvine maastik heinasaadudega”
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud 29 x 45 cm. Raamiga 47 x 64 cm.
Viktor Turp (1905-1989) õppis nii Riigi Kunsttööstuskoolist kui “Pallases”, kust sai 1929. aastal joonistusõpetaja kutsetunnistuse. 1930. aastail lõi ta koloriitseid kompositsioone rahvalikel süžeedel, nagu paljud “Pallase” koolkonna maalijad. Samuti armastas kunstnik kujutada romantilisi Eestimaa vaateid.
Karl Burman junior “Jõekallas”
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud 35,5 x 46,5 cm. Raamiga 48 x 64 cm.
Karl Burman junior (1914-2001) õppis akvarelli oma isalt ja onult ning viljeles seda 1930. aastate lõpust peale. Läbi aastakümnete oli ta üks eesti tuntumaid akvarelliste ja valitud ka Eesti Akvarellistide Ühenduse auliikmeks. Ta maalis põhiliselt maastikke, veduute ja lilli. Tema formaadid on üsna suured, eriti võrreldes Karl Burman seeniori omadega.
Richard Sööt “Tuljak”
Siidimaal. Raamitud.
Mõõdud: ava 20,6 x 17,5 cm, raamiga 30,5 x 30,5 cm.
All vasakul: R. SÖÖT
Richard Sööt (1903-2002) õppis Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratsioonimaali August Janseni ja Roman Nymani käe all. 1937-1944 juhtis ta Tallinnas enda asutatud ettevõtet „Eesti Tarbekunst“. 1944. aastal emigreerus kunstnik esialgu Saksamaale Baierisse, hiljem USA-sse New Yorki, kus asutas oma kunstistuudio.
Legendaarne "Tuljak" on Anna Raudkatsi loodud hoogne eesti rahvatants, mida tantsitakse Miina Härma loodud koorilaulu saatel. Esimest korda kanti „Tuljakut” tantsuna ette 1915. aastal Vanemuises Eesti Üliõpilaste Seltsi tuluõhtul.
Kai Kaljo “Argipäeva hommik”, 2023
Õli lõuendil.
Mõõdud: 30 x 30 cm.
All vasakul: Kai Kaljo 2023
Pöördel raamil: ARGIPÄEVA HOMMIK Kai Kaljo 2023
Maali-, installatsiooni- ja videokunstnik Kai Kaljo (s 1959) on pälvinud nii Kristjan Raua preemia kui Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse peale 1997. aastal valminud ikoonilist videot “Luuser”, milles ta ameerikalike naerupahvakate taustal jutustab enda loo kunstnikuks olemise igapäevast. Kaljo teoseid on kollektsioneerinud lisaks Eestile mitmed mainekad Euroopa muuseumid.
Ruth Tulving “Heade mõtete tuules”, 1967
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 23 x 35 cm, raamiga 39,3 x 51,5 cm.
All vasakul: R. Tulving 67
Väliseesti pagulaskunstnik Rutt (ka Ruth) Tulving lahkus Eestist 1944. aastal. Emalt Hilda Mikkelsaarelt kunstigeenid saanud Tulving asus elama Kanadasse, kus jätkas enda pideva kunstialase täiendamise kõrval ka aktiivset loometegevust. Just seal kujunes temast tunnustatud lektor ja kunstipedagoog ning 1977. aastal valiti ta Kanada Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks.
Kalev Mark Kostabi “Le systéme des objets”, 1989
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 152 x 183 cm.
All paremal: KOSTABI 1989
Pöördel: KOSTABI LE SYSTÉME DES OBJETS 1989 60X72" 12-16-99-BASTILLE
Ameerika ühendriikides, kuid eesti kodus sündinud Kostabi tunneb läbilõhki sealset elulaadi ja kultuuri, ent kunstniku homunculuste maailm peegeldab kaasaegset reaalsust laiemaltki. Sealses ülikoolis joonistamist ja maalimist õppinud kunstnikust kujunes 1980. aastail üks kohaliku kunsti juhtfiguure kuulsas East Village´is. Peagi märkasid tema publikut kõnetavat kunsti ka erinevad plaadifirmad. Nii näiteks on ta lisaks teistele kuulsatele artistidele kujundanud Guns N´Roses´e plaadiümbrise, kes tema teose pealkirja “Use your illusion” ka kogu plaadi pealkirjaks panid.
Richard Sööt “Linda ehtimas”
Osvald Eslon “Kaljune rand”, 1951
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 46 x 61 cm, raamiga 60,5 x 73,5 cm.
All vasakul: O. ESLON 51
Pöördel: O. ESLON Artist from Estonia
Osvald Esloni (1895-1961) kunstiline haridustee sai alguse aastatel 1918-1919 Münchenis professor Adolf Hengeli juures. Silmnähtavalt andeka kunstnikuna pälvis ta stipendiumi esimese vabariigi andekaid noori toetavalt sihtasutuselt nimega “Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus”. Nii reisis ta juba 1926. ja 1927. aastal Itaalia erinevatesse linnadesse. Hiljem külastas ta ka Pariisi ja Londonit.
Aleksander Ristmägi “Malemängijad”, 1950
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 25,5 x 34,2 cm, raamiga 45 x 54 cm.
All keskel: A. Ristimägi
Aleksander Ristmägi, varasema nimega Aleksander Eisvald (1902-1972) alustas kunstihariduse omandamist Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas neid “Pallases”, mille lõpetas 1943. aastal Ado Vabbe käe all.
1944. aastal Rootsi põgenenud Ristmägi saavutas juba Eesti Vabariigi ajal tuntuse andeka karikaturistina ja sellega jätkas ta ka emigratsioonis. “Malemängijad” aastast 1950 on hea näide kunstniku iroonilisest meelest ja huumorisoonest. Tegelaste mõnusa karikeerimise kaudu annab ta oma hinnangu ajusid ragistavaile meestele ning on läbi vastandlike ilmete mängijate näol annab osavalt edasi ka mängu hetkeseisu.
Jaan Vahtra “Kodu looduse rüpes”, 1941-44
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 43 cm, raamiga 43 x 54,5 cm.
Teos on iseloomulik Jaan Vahtra sõjaaegsele loomingule. See on fikseeritud kataloogis "Jaan Vahtra ja kubism eesti kunstis" (Tartu Kunstimuuseumi 1972, nr. 251). Vahtra oli kubistlik-konstruktivistliku Eesti Kunstnikkude Ryhma asutaja ning esminene esimees. 1920. aastate teisel poolel läks ta üle uusasjalikule stiilile, 1930. aastate töid iseloomustab omapärane looduslähedane laad, mis jätkub impressionistlikus vaimus sõja-aastatel.
Erich Pehap “Lugemas”, 1947
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 43 x 37 cm, raamiga 65 x 59,5 cm.
All paremal: E. Pehap 1947
Viljandis sündinud Erich Konstantin Pehap (1912-1981) oli andekas nii maalija kui graafikuna. Ka emigratsioonis osales ta edukalt rahvusvahelises kunstielus, korraldas seal aktiivselt näitusi ning ühendas oma loomingus kunstiteadmised nii Eestist kui Kanadast. Kunstniku elus mängis olulist rolli tema vend Allan Endel Pehap ning just tema on olnud modelliks ka käesoleval teosel.
Jüri Ristna “Lilled”, 2012
Õli, segatehnika vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 36 x 37,5 cm, raamiga 46 x 47,5 cm.
All paremal: SIR-NAT 2012
Lõuna-Eesti looja Jüri Ristna (1950-2012) käis isepäise kassina oma rada, mis sai alguse 1980. aastal, mil ta asus ta sporditöö kõrvalt kaugõppekursustele kunsti õppima. Sealt leidis ta peagi tee Võrumaale Kütiorgu, kunstnikest abielupaari Eetla ja Valdur Ohaka suvekodusse.
Ristna teostes leiduv ajatu atmosfäär, soe, justkui välisest nähtamatust jõust tulenev valgus on hästi esindatud ka käesolevas teoses. Kunstnik isegi on intervjuudes öelnud, et tunnetas oma maalidel salapärast jõudu.
Valdur Ohakas “Viimsi”, 1964
Valdur Ohakas “Aktid valguses”, 1983
Iris Uuk “Kimp saialilledega”
Karl Burman junior “Istuv akt”, 1953
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 37,5 x 25,8 cm, raamiga 57 x 44 cm.
All vasakul: Karl Burman 53
Karl Burman juunior (1914-2001) õppis akvarelli oma isalt ja onult ning viljeles seda 1930. aastate lõpust peale. Läbi aastakümnete oli ta üks eesti tuntumaid akvarelliste ja valitud ka Eesti Akvarellistide Ühenduse auliikmeks.
Silvia Leitu “Akt tumepunase tooliga”, 1950
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: ava 44,5 x 25,5 cm, raamiga 64 x 43 cm.
All paremal: Silvia Leitu 50
Silvia Leitu (1912-1969) õppis Pallases, kuid lõpetas kunstiõpingud juba Münchenis, kuna põgenes Teise maailmasõja ajal Saksamaale. Hiljem Rootsis elanud kunstnik tegutses akvarellisti ja kostüümikunstnikuna.
Artur Mihkelsoo “Motiiv Sinihabeme loost”, 1960-70ndad
Akvarell, tempera ja guašš paberil. Raamitud.
Mõõdud: Vm 40 x 52.5 cm, raamiga 62,5 x 77 cm.'
Nii skulptori kui maalikunstnikuna tegutsenud Artur Mihkelsoo teostel kohtame sageli muinasjutulisi stseene või tegelasi. Juugendlikke jooni endas kandev ekspressiivne maal kujutab stseeni prantsuse rahvajuttudel põhinevast kuulsast Sinihabeme loost.
Teos on reprodutseeritud raamatus “Arthur Mihkelsoo 1902-1988", lk 17 (Toronto, 2001).
Ivar Kaasik “Res male gesta est”, 2008
Õli lõuendil.
Mõõdud: 190 x 200 cm
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Ambustum evadere”, 2008
Õli lõuendil.
Mõõdud: 210 x 200 cm.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Sillerdav meri”, 2015
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All vasakul: Ivar Kaasik
Pöördel: IVAR KAASIK 2015. Autori signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Sub love”, 2003
Õli lõuendil.
Mõõdud: 85 x 90 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Pöördel: IVAR KAASIK & EMIL ESTEE 2003 WWW.IVARKAASIK.EE
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Acervus Corporum”, 2003
Õli lõuendil.
Mõõdud: 110 x 110 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Pöördel: IVAR KAASIK, 2003 ACERVUS CORPORUM Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Karikakrad Dückeriga”, 2010
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Hype III”, 2020
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 60 cm.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Impudens (James Dean)”, 2006
Õli lõuendil.
Mõõdud: 195 x 160 cm.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Impiorum flatrum”, 2008
Õli lõuendil.
Mõõdud: 200 x 200 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Teekond tippu”, 2018
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Hilda Mikkelsaar “Natüürmort puuviljadega”, u 1960
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50,3 x 60,5 cm, raamiga 66 x 76 cm.
All paremal: HMikkelsaar
Hilda Mikkelsaar õppis aastail 1926-30 Pallases Nikolai Triigi käe all ning sai joonistusõpetaja kutse, kellena asus kohe ka Tallinnas tööle. 1944. aasta suure põgenemise ajal lahkus Eestist ka Mikkelsaar ning elas aastast 1949 Kanadas, kus võttis aktiivselt osa sealsest eesti kunstielust.
Tagasi kodumaale jõudis tema looming alles uue vabariigi ajal ajal ning selle olulisemaks teepostiks oli 1996. aastal näitus Adamson-Ericu Muuseumis, kus tutvustati tema ning ta tütre, tuntud graafiku Ruth Tulvingu teoseid.
Lydia Mei “Pihlakad vaasis”, 1960
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 30,5 x 41 cm, raamiga 47 x 58 cm.
All paremal: LYDIA MEI 1960
Kolmest eesti kunsti legendaarsest Hiiumaa õest keskmine, Lydia Mei-Starkopf (1896-1965) oli üks arvestatavamaid natüürmortide ja lillemaalide viljelejaid. Ta kuulus mitmetesse märglistesse kunstirühmitustesse, sealhulgas Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, mille üks vedajaid oli ta abikaasa Anton Starkopf.
Esko Lepp “Punases negližees”, 1965
Esko Lepp “Brünetitar”, 1965
Segatehnika paberil.
Mõõdud: 25,5 x 19 cm, raamiga 29,5 x 23 cm.
All paremal: E Lepp 65
Räpinas sündinud Esko Lepp õppis graafikat Tallinna Riigi Kunsttööstuskoolis, kus tema peamiseks õppejõuks oli Günther Reindorff. Hiljem end Tartus täiendanud kunstnik astus 1944. aastal ka Kunstnike Liidu liikmeks.
Esko Lepp “Kelmikas kaunitar”, 1963
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 26 x 19 cm, raamiga 29 x 22 cm.
All vasakul: 1963
All paremal: EL63
Räpinas sündinud Esko Lepp õppis graafikat Tallinna Riigi Kunsttööstuskoolis, kus tema peamiseks õppejõuks oli Günther Reindorff. Hiljem end Tartus täiendanud kunstnik astus 1944. aastal ka Kunstnike Liidu liikmeks.
Rein Tammik “Jalutajad”
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 19,5 x 41 cm, raamiga 27 x 49,5 cm.
All paremal: Tammik
Valgas sündinud, kuid 1988. aastast alates Prantsusmaal elav Rein Tammiku (s 1947) teoseid leiab lisaks Eesti muuseumidele arvukates välisriikide kollektsioonides. Tehniliselt täiuseni viimistletud meisterlikud teosed on tema üks firmamärke.
Voldemar Kangro-Pool “Ännijärv, Aegviidu”, 1930
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 35,5 x 50 cm.
All paremal: Vold. KangroPool. 1930
Pöördel: Aegviidu 1930 Ännijärv
Kunstnik Voldemar Kangro-Pool (1889-1943) oli tuntud kirjandus- ja kunstikriitiku Rasmus Kangro-Pooli vend. Ta õppis enne Esimest maailmasõda kunsti Kristjan Raua stuudios, seejärel Münchenis ja Pariisis.
1910.-1920. aastatel tunti teda peamiselt karakteriküllaste portreede ja sümbolistlike, erootilisi ja apokalüptilisi teemasid käsitlevate joonistuste poolest. End 1930ndatel, mil kunsti üldine areng liikus traditsioonilisema poole, pöördus sinna ka Kangro-Pool. “Helesinise järve ääres” presenteerib kunstniku üht võluvaimat külge maastikumaalis – vee erilist kumavust. Väga sageli maalib ta selle ühte tooni taevaga ja nii ka siin, kus nende kahe vahele tõmbab selge joone vaid teisel pool järve paistev metsaviirg.
Esko Lepp “Lamav poolakt”, 1963
Segatehnika paberil.
Mõõdud: 18 x 25 cm, raamiga 24,5 x 32 cm.
All vasakul: Esko Lepp 63
Räpinas sündinud Esko Lepp õppis graafikat Tallinna Riigi Kunsttööstuskoolis, kus tema peamiseks õppejõuks oli Günther Reindorff. Hiljem end Tartus täiendanud kunstnik astus 1944. aastal ka Kunstnike Liidu liikmeks.
Ulla Sampu “Lamav akt”, 1950ndad
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 33 x 54,5 cm, raamiga 49 x 69,5 cm.
Pöördel: Ulla Sampu "Lamav akt" 1950-ndad
Ulla-Britta Sampu (1933-2006) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi graafikuna ning osales aktiivselt kunstielus, esinedes mitmetel erialastel näitustel ja konkurssidel. "Lamav akt" iseloomustab teda kui oma kompositsioone põhjalikult kalkuleeriva ja viimistletud tulemusele orienteeritud kunstnikuna, kelle käe alla ei satu midagi juhuslikku.
Valve Janov “Kummardus päikesetõusule”, 1963
Guašš paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 28,8 x 41 cm, raamiga 48 x 60 cm.
All paremal: V. Janov 63
Koos Silvia Jõgeveri ja Kaja Kärneriga Tartu kuldsesse naiskunstnike kolmikusse kuulunud Valve Janov (1921-2003) oli 1950. aastate teisest poolest alates eesti kunsti uuendajate väärikas reas. Ühtlasi mängis Võerahansu, Kitse ja Vabbe käe all Pallases õppinud Janov 1980. aastate lõpus olulist rolli Kunstiühingu Pallas taastamisel Tartus.
Johannes Uiga “Akt”, 1950ndad
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 73 x 64,5 cm, raamiga 84 x 75,5 cm.
Raamil plaadil: Johannes Uiga 1918-1998 Akt 1950ndad
Tartus sündinud Johannes Uiga (1918-1998) oli eelkõige tuntud oma aktide, Lõuna-Eesti maastike ja vaikelude poolest. Uiga loomingule avaldas suurt mõju tema õpetaja Aleksander Vardi, kelle maaliateljees ta oma 1930ndate teisel poolel õppis.
Benita Vomm “Istuv akt”, 1956
Benita Vomm “Poolakt”
August Albo “Baleriin”, 1960ndad
Pastell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 54 x 40 cm, raamiga 74 x 60 cm.
1912-1916 Peterburis Stieglitzi Kunstikoolis ning 1916-1917 Peterburi Kunstiakadeemias õppinud August Albo (1893-1963) naasis 1918. aastal Eestisse ning töötas Tallinna koolides joonistusõpetajana. Enesetäienduse vajadused viisid ta 1922. aastal Berliini ning juba samal aastal Pariisi, kus tegutses plakatikunstnikuna, stsenograafina ja maalis. Just seal asus Albo õppima ka balletti ja viiulimängu ja hakkas jäädvustama balleti- ja ballistseene.
Margarethe Fuks “Akt sinisega”
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 54 x 30 cm, raamiga 67 x 43 cm.
All paremal: MFuks
Margarethe Fuks (1921-2005) oli Peterburis sündinud eesti akvarellist, kes sai kunstihariduse 1940–1941 J. Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti koolis ning peale seda Eerik Haameri ja Natalie Mei õpilasena Tallinna Kujutava Kunsti ja Rakenduskunsti koolis. Andeka kunstnik oli muuhulgas tädiks Peeter Mudistile.
Linda Kits-Mägi “Matkajad”, 1960ndad-70ndad
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 33 x 48 cm
Pöördel: Linda Kits-Mägi “Matkajad” ning kavatseva maali suurus: 82 x 120
Matkajate ja suvitajate teema ilmus Linda Kits-Mägi (1916-1990) loomingusse 1960ndatel (vt ka “Rongile”, 1964, EKM). Looduskaunis Valgemetsas suvitades puutus ta Lõuna-Eestisse sõitnud puhkajatega sageli kokku ja nii inspireeris see kavandama suurt, 82 x 120 cm maali, mille ette valmistamisel valmis ka käesolev teos.
Kunstnikule omases temperamentselt sähvivas maalilaadis annab ta edasi enne matkale minemist õhus olevat elevust eesootavast seiklusest. Samal ajal kui maja ette pargitud autot täidavad kõige vajalikuga ähmis lapsevanemad, ei suuda lapsed rõõmu varjata ning jooksevad kilgates ümber auto.
Anatoli Strahhov “Vegan”, 2024
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 61 cm
All paremal: Strahhov. A
Pöördel: “VEGAN” STRAHHOV. TALLINN. 2024.
Ukrainas sündinud Anatoli Strahhov (s. 1946) on elanud ja tegutsenud Eestis üle 50 aasta ning osalenud selle aja jooksul lugematutel näitustel. Tema teosed on elavad ja muinasjutulised — jõulise käega maalitud, kuid samaaegselt õrnad ja selgelt planeeritud, eksisteerides kindla nägemuse raamistikus.
Strahhov on teemadelt sürrealistliku koolkonna esindaja, kelle loomingus seguneb detailipeen käsitlusviis realistliku motiivi ja muinasjutuliste tegelastega ning artistlikkus ja poeetilisus. Ka metsmaasikate mäge trooniv kelmikas peategelane meenutab pigem olevust fantaasiamaailmast, ent teose iroonia ja vaimukas põhisõnum peitub selle pealkirjas.
Helve Halla “Vürst Gabriel (“Viimne reliikvia”)”, 1969
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 28,5 cm.
Üleval paremal: Gabriel
All paremal: “Viimne reliikvia” Helve Halla 1969
Kinos Kosmos täpselt 55 aastat tagasi esilinastunud “Viimne reliikvia” on vaieldamatult üks eesti tippfilme. Eduard Bornhöhe jutustuse põhjal valminud linateos sai koheselt kassahitiks ja on populaarne tänaseni tänu oma intrigeerivale süžeele, kiirele tempole ja lõpmatuseni tsiteeritavatele dialoogidele. Filmi kangelast Vürst Gabrieli mängis tänavu 87-aastaseks saav Ukraina päritolu Alexander Goloborodko, kelle legendaarse eestikeelse dublaaži luges sisse heliseva häälega Mati Klooren.
Filmi austajatel on siinkohal suurepärane võimalus oma kollektsiooni lisada kostüümikunstnik Helve Halla (s. 1939) 1969. aastal valminud originaalkavand Gabrieli nüüdseks hetkega äratuntavast kostüümist — valge särk, mustad püksid, pikad ratsasaapad, uhke taskutega vest ja vööl alati truu pistoda.
Narvas sündinud Helve Halla on teinud kostüüme mitmele tuntud eesti mängufilmile — sh veel “Toomas Nipernaadi”, “Kõrboja peremees” ja “Keskea rõõmud” — kuid on hariduselt maalikunstnik, olles õppinud kõigepealt Tartu Kujutava Kunsti Koolis ning hiljem lõpetanud ka EKA. Aastakümneid hiljem antud intervjuus ütles Halla, et “Viimne reliikvia” oli tema kõige huvitavam ja parim töö (http://kultuur.elu.ee/ke482_Halla.htm).
Helve Halla “Vend Johannes (“Viimne reliikvia”)”, 1969
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 28,5 cm.
Üleval vasakul: Johannes
All paremal: “Viimne reliikvia” Helve Halla 1969
Filmi kostüümikunstnike looming jääb enamasti teiste filmitegijate varju, ent ometi kinnistuvad vaatajale lisaks näitlejatele endile mällu justnimelt kostüümid, eriti selliste ajalooliste filmide puhul nagu “Viimne reliikvia”.
1939. aastal sündinud Helve Hallat võib nimetada avastamata geeniuseks ehk üheks olulisemaks eesti filmide kostüümikunstnikuks, kelle erialaline karjäär algas legendaarse “Viimse reliikvia” kostüümide kavandajana 1969. aastal ja jätkus tõusvas joones üle 20 aasta, sh valmisid tema käe all kostüümid “Kõrboja peremehele”, “Toomas Nipernaadile” jpt.
Esimest korda oksjonile tulev Halla traditsioonist lähtuv originaalkostüümikavand “Viimse reliikvia” ühele võtmetegelasele vend Johannesele on maiuspala igale filmikunsti fännile ning esindab 1960. aastate kostüümikunstnike elegantset ja siluetti rõhutavat joonistusstiili par excellence.
Andrei Jegorov “Teerada koju”, 1910-1920
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 21,5 x 13,5 cm, raamiga 38 x 29 cm.
All paremal: А. Егоров
Arukülas, talupoja peres sündinud Andrei Jegorov (1878-1954) kaotas juba kolme-aastaselt kuulmise, mistõttu saadeti ta õppima Peterburi kurttummade kooli. Kunstimekas märgati noore poisi andeid ja seetõttu jätkas ta õpinguid Kunstide Akadeemia kunstikoolis, mille lõpetas 1906. aastal.
Eugen Dücker “Kivine rand”, 1900ndate algupool
Õli lõuend kleebitud vineerile. Raamitud.
Mõõdud: 45 x 32 cm, raamiga 57 x 44 cm.
All paremal: E. Dücker
Kuressaarest pärit Eugen Dücker (1841-1916) sai kunstihariduse Peterburis ning akadeemia lõputöö hiilgava teostamise eest pälvis stipendiumi Saksamaale minekuks, kust temast hiljem sai professor Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Muuhulgas oli tema õpilaseks seal teinegi eesti päritolu kunstnik Oskar Hoffmann.
Rannamaastikud kujunesid kunstniku üheks lemmikmotiiviks. Ühtmoodi paelusid teda nii rannakivide koredus kui sellele vastanduv sile veepind.
Vladimir Bogatkin “Kalasadam”, 1950-1960
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 13 x 35 cm, raamiga 24 x 45 cm.
All paremal: В. Богаткин
1934. aastast silmapaistva graafiku ja maalija Aleksei Kravtšenko stuudios, seejärel 1936-1940 Ilja Repini nimelises kunstiinstituudis Peterburis õppinud Vladimir Bogatkin (1922-1971) oli hinnatud kunstnik, kes jagas oma elu Tallinna ja Moskva vahel, mida tingis üheti nii armastus Eesti vastu kui ka abikaasa Valli Lember-Bogatkina, kes siit pärit oli.
Aleksander Kulkoff “Rannamaastik kündjaga”, 1930-1940
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: vm 29,2 x 40,2 cm, raamiga 51 x 60 cm.
All paremal: A. Kulkoff
1918. aastal Eestisse elama kolinud Aleksander Kulkoff (1889-1970) oli üks tunnustatuimaid siinseid vene päritolu kunstnikke. Tema valgusküllase ja eristuva stiiliga teosed pälvisid tunnustust siinse kunstipubliku seas, sealhulgas president Konstantin Pätsilt, kes esitas talle tellimuse enda portreeks, mida esimest korda Kadriorus 1938. aastal pidulikult presenteeriti.
1944. aastal emigreerus kunstnik koos eestlannast abikaasaga esialgu Saksamaale, siis Ameerika Ühendriikidesse, kuhu jäi elu lõpuni. Tema meisterlikke töid omavad Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tallinna Linnamuuseum ja MTÜ Vene Muuseum Eestis.
Boris Ottenberg “Varakevadine maastik”, 1941
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: ava 18,4 x 26,4 cm, raamiga 40 x 48 cm.
All vasakul: B. Ottenberg 41
Tallinnas elanud saksa perekonnast pärit Boris Ottenberg (1891-1946) võttis aktiivselt osa siinsest vene ja eesti kunstielust. Tundliku loodusevaatlejana oskas ta tähele panna selle õrnu varjundeid ning tabavalt jäädvustada valitsevat õhustikku. Ottenberg armastas maalida natuurist ning tema juugendstiili mõjutustega teosed võluvad vaatajat oma õrna, kergelt udulooris stiiliga.
Jaan Elken “Blues/TAXI ZUM KLO”, 1996-1997
Akrüül, õli lõuendil.
Mõõdud: 82 x 100 cm
All paremal: J. ELKEN
Pöördel: “BLUES /TAXI ZUM KLO“ 82 x 100 cm akrüül, õli/l 1996-1997 JAAN ELKEN S.1954
Jaan Elken (s. 1954) tegi 1990. aastatel oma loomingus radikaalse kannapöörde, siirdudes hüperrealistlikust äratuntavast urbanistlikust motiivist abstraktsionismi ja keskkonna üldistavasse tõlgendusse. Elkenit hakkavad siis eriliselt köitma graffitid ning neid integreerib ta oma erksavärvilistesse abstraktsetesse kompositsioonidesse nüüd orgaaniliselt sisse, jäädvustades linnalist – ennekõike eeslinnalist ehk käesoleval juhul Lasnamäe – anarhistlikku miljööd.
Rõõmsavärviline maal “Blues Taxi zum Klo” sisaldab ka tekstilist viidet kuulsale Berliini dokumentaalfilmile “Taxi zum Klo” (1981), kusjuures sinised värvilaigud assotsieeruvad maali pealkirja kontekstis terminiga “blue movies”. Teose visuaalne kujundikeel kannab sümbolistlikku sõnumit 1990. aastate uue seksuaalmoraali tulekust Eesti ühiskonda.
Egor Madiberg “Sügispäev maal”
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud 40,5 x 50 cm. Raamiga 54 x 63,5 cm.
All paremal: E. Madiberg
Rakverest pärit Egor Madiberg (1910-1983) armastas oma peamise õpetaja Richard Sagritsa eeskujul maalida merd ja selleäärseid talukomplekse. Temalt pärines ka Madibergi armastus sooja pruuni vastu, millesse segas ergastavaid punakaid ja rohelisi toone. Käesolev teos on romantiline vaade sügisvärvides Eestimaa taluõuele ning seda ümbritsevale loodusele.
Kai Kaljo “Vesikupp Mustjärves”, 2023
Õli, akrüül lõuendil.
Mõõdud: 30 x 35 cm.
All vasakul Kai Kaljo 23
Pöördel: Kai Kaljo 2023 VESIKUPP MUSTJÄRVES akrüül, õli lõuendil
Maali-, installatsiooni- ja videokunstnik Kai Kaljo (s 1959) on pälvinud nii Kristjan Raua preemia kui Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse peale 1997. aastal valminud ikoonilist videot “Luuser”, milles ta ameerikalike naerupahvakate taustal jutustab enda loo kunstnikuks olemise igapäevast. Kaljo teoseid on kollektsioneerinud lisaks Eestile mitmed mainekad Euroopa muuseumid.
Eestimaa loodusest inspireeritud Kaljo oskab leida põnevaid vaatenurki, hinnata argiste objektide ilu ja väärtust.
Mall Nukke “Keha-mängud VI”, 2025
Õli, kollaaž lõuendil.
Mõõdud: ∅ 50 cm.
Mall Nukke (s 1964) on eesti neopopkunsti elavaid klassikuid, kes juba 1990. aastatest alates käsitleb oma teostes klubiglamuuriga seostatavaid tegelasi mitmetähenduslikes suhetes ümbritseva keskkonnaga sümbolistlikus, isegi kristlikku ikonograafiat meenutavas kujundi- ja vormikeeles.
Allee galerii näitusel "Illusioonide aeg" (4.-29.03.2025) eksponeeritud tondoformaadis teos ühendab klassikalise õlimaali ja kollaažtehnika. Nii esindab see korraga nii kunstniku suurepärast anatoomiatundmist ja joonistusoskust kui ka tema teravat pilku meid kõiki ümbritsevatele esemetele. Paigutades ühele teosele nii juhtmekimbu kui rahakupüürid, mängib Nukke argiesemete ilusa poolega ning tõestab veenvalt, et kõige ilusam nende keskel on siiski looduse poolt loodud inimkeha ise.
Jüri Ristna “Pirnid”, 2006
Õli, segatehnika masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 25 x 30 cm, raamiga 39 x 43,5 cm.
All paremal: SIR-NAT 06
Viimase paarikümne aasta jooksul on Eesti kunstielus omamoodi nähtuseks kujunenud Jüri Ristna (1950-2012) looming, kelle teoste paremikku otsitakse tikutulega. 1980. aastal asus ta sporditöö kõrvalt kaugõppekursustele kunsti õppima ning leidis peagi tee Võrumaale Kütiorgu Eetla ja Valdur Ohaka suvekodusse. Ristna tegutseski peamiselt Lõuna-Eestis ja pidas seal kunstikooli, ent ametlikult Kunstnike Liitu ei astunud.
Teosel "Pirnid" kasutab autor hõbe- ning kuldlehti, millede helkleva efekti esile toomiseks on ta pealispinna alla jääva osa eelnevalt tumedaks värvinud. Nõnda muutub teos elavaks ning muinasjutuliseks, mis viib meid justkui ajas tagasi renessansiaega.
Gottlieb Welte “Idülliline stseen”
Mall Nukke “Kadunud Atlantis I”, 2025
Õli, akrüül, kollaaž, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: 50 x 150 cm.
Õli, akrüül, kollaaž, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: 50 x 150 cm.
Mall Nukke isikunäitusel "Illusioonide aeg" (Allee galeriis 4.03-29.03.2025) eksponeeritud teos "Kadunud Atlantis I" tegeleb müütilise riigi interpreteerimisega tänapäeva kontekstis. Legendi järgi olevat tegu olnud võimsa ja rikka riigiga eeldatavalt kas Vahemerel, India või Atlandi ookeanis. Samuti vaieldakse selle eksisteerimise aja osas, mis annab aga kunstnikele ja kirjanikele võimaluse luua enda maailmu kadunud Atlantisest.
Nukke versioon kannab endas puhast kulda, sooja purpurpunast ning sügavatoonilist merevett. Leiame teoselt ka kunstniku lemmiktehnika kollaaži, millesse Nukke on peitnud tõelisi Atlantise aardeid.
Mall Nukke “Kadunud Atlantis II”, 2025
Õli, akrüül, kollaaž, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: 50 x 150 cm.
Mall Nukke isikunäitusel "Illusioonide aeg" (Allee galeriis 4.03-29.03.2025) eksponeeritud teos "Kadunud Atlantis II" tegeleb müütilise riigi interpreteerimisega tänapäeva kontekstis. Legendi järgi olevat tegu olnud võimsa ja rikka riigiga eeldatavalt kas Vahemerel, India või Atlandi ookeanis. Samuti vaieldakse selle eksisteerimise aja osas, mis annab aga kunstnikele ja kirjanikele võimaluse luua enda maailmu kadunud Atlantisest.
Nukke versioon kannab endas puhast kulda, sooja pruuni ning sügavatoonilist merevett. Leiame teoselt ka kunstniku lemmiktehnika kollaaži, millesse Nukke on salaja peitnud nii inimesi kui võimsaid loomi. Tõeline avastuste mängumaa nagu üks kadunud linn olema peabki!
Anni Köhler “Kevadised sirelid klaasvaasis”
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 45 x 35 cm, raamiga 66 x 56 cm.
All paremal: Köhler.
Anna-Elisabeth Köhler (1898 - 1942) õppis maalima Ants Laikmaa ateljees, kus ta õppis 1920-21. Kunstnikunimena suupärasemat nime Anni kasutanud naine pärines kuulsast suguvõsast - nimelt oli ta Johann Köleri vennapoja Georg Köhleri tütar. Meisterlikult edasi antud kevadiselt lõhnavate sirelite bukett tõestab tema virtuoossust tehniliselt väljakutsuvas akvarelltehnikas.
Tiit Markin “Vahutavad lained”, 1990
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 84 cm, raamiga 68 x 92 cm.
All paremal: T Markin 90
August Janseni käe all maalima õppinud Tiit Markinist (1902-1995) kujunes põhjarannikul asuva rannaküla Eisma armastatumaid kunstiõpetajaid. Selle kandi tuntuima kunstniku, Richard Uutmaa eeskujul paelusid tedagi enim just meri ja loodus laiemalt.
Valli Lember-Bogatkina “Akt sinisel taustal”, 1970
Akvarell, monotüüpia paberil.
Mõõdud: lm 61 x 42,7 cm.
All paremal: V. Lember-Bogatkina 1970
Teos on müügil lehe kujul. Soovi korral saame olla abiks raamimise teostamisel.
Tartus sündinud Valli Lember-Bogatkina (1921-2016) kunstnikutee sai suuresti alguse tänu tema kooliaegse õpetaja innustusele, kes noore tüdruku annet märkas. Nii astuski naine Riigi Kunsttööstuskooli, mille lõpetas 1940. aastal tõeliste legendide, Roman Nymani, August Janseni ja Eerik Haameri käe all.
Tõnis Laanemaa “Inimesed ja traktorid”, 1963
Tušijoonistus.
Müügil raamimata kujul. Soovi korral saame olla abiks raamimise teostamisel.
Mõõdud: lm 29,7 x 42,6 cm.
All paremal: TLaanemaa 63.
Tõnis Laanemaa (1937-2024) kuulus kunstirühmitusse ANK ’64 ja Eesti Kunstnike Liitu aastast 1970. Laanemaa on osalenud arvukatel näitustel nii Eestis kui Poolas, Hollandis, Ungaris, Tšehhis, Saksamaal ja Venemaal.
Mall Nukke “Keha-mängud III”, 2025
Õli, kollaaž lõuendil.
Mõõdud: ∅ 50 cm.
Mall Nukke näitusel "Illusioonide aeg" eksponeeritud teosed suhestuvad nii inimese kui teda ümbritseva keskkonnaga. Näituse kuraator Harry Liivrand kirjutab: "Nukke tegeleb siin kõige otsesemalt illusionistliku ruumimänguga nagu visuaalsele üllatusefektile panustav sürrealist." Suurepärase joonistusandega Nukke toob mahedas valguses kümbleva inimkeha väärikuse ja väärtuse esile oma loomulikuimas ilus.
Mall Nukke “Keha-mängud VIII”, 2025
Õli, kollaaž lõuendil.
Mõõdud: ∅ 50 cm.
Mall Nukke näitusel “Illusioonide aeg” eksponeeritud teosed suhestuvad nii inimese kui teda ümbritseva keskkonnaga. Näituse kuraator Harry Liivrand kirjutab: “Nukke tegeleb siin kõige otsesemalt illusionistliku ruumimänguga nagu visuaalsele üllatusefektile panustav sürrealist.” Tuues teosele nii inimkeha oma naturaalsuses ja kompaktses ilus, muutub maailma virrvarr vaid taustaks, mille Nukke efektselt soojade toonidega üle maalib.
Mall Nukke “Keha-mängud IX”, 2025
Harri Pudersell “Jõe motiiv”, 1991
Õli masoniidil. Restaureeritud originaalraam.
Mõõdud: 50,5 x 69,5 cm, raamiga 59 x 78 cm.
All paremal: Pudersell 91. Pöörel: H. Pudersell. Jõe motiiv 1991 õli, lõuend
Valdavalt heledat koloriiti ja õhulist, täppivat kujutlusviisi armastanud Harri Pudersell (1922-2008) lõpetas Tartu Riikliku Kunstiinstituudi Johannes Võerahansu õpilasena. Tema loomingus domineerisid maastik ja lillemaal, mis sobisid hästi tema impressionistlike taotluste pinnaseks. Käesolev jõevaade esindab suvist hetke Eesti taasiseseisvumise aastast - õhus on tunda elevat lootust. Helesinine taevas peegeldub jõele, mille soojast tuulest tingitud pinnaväreluse on Pudersell meisterlikult lõuendil edasi andnud.
Richard Kivit “Talvine mets”, 1918
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 22 x 28 cm, raamiga 39,5 x 43,5 cm.
All paremal: R. Kiwit -18
Richard Kivit (1888-1981) sai esmase kunstihariduse Tartus R. J. von zur Mühleni käe all, hiljem täiendas end akvarelli ja graafika alal Berliinis. Arvukate lasteraamatute illustraator on muuhulgas ka Mõisakülas Maarja Magdaleena altarimaali autor. Kunstniku loomingut on säilinud vähe ning seetõttu on käesolev Eestimaa looduse vaade põnevaks lisanduseks tema pärandisse.
Lembit Rull “Kasesalu”, 1953
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 40,5 cm, raamiga 40 x 49 cm.
Üleval paremal: L. Rull 1953
Pöördel: L. RULL 1958 (Lembit Rull)
Pallaslase Lembit Rulli (1904-1987) ampluaa oli märkimisväärne. Tema maali ja graafika õpingud Pallases alates 1925. aastast, mille ta lõpetas Ado Vabbe õpilasena, ei olnud ainsad erialad, milles oma annet rakendas. Lisaks sellele töötas ta lavakujundajana Vanemuise teatris ning oli hinnatud karikaturist.
Varmo Pirk “Suvemaastik”, 1968
Tempera kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 53,5 x 40,3 cm
Varmo Pirgi (1913-1980) pikkadeks aastateks vangilaagrisse saatmine oli vaid üks põhjustest, miks kunstnik tundis sisemist tungi eemalduda nõukogude režiimi poolt pealesurutust ning hakkas 1960-ndail maalima kubismimõjulisi abstraktseid lõuendeid ja kõrgetasemelisi figuraalkompositsioone.
Eesti kunsti uuenemisprotsessis eriti märkimisväärsel 1968. aastal katsetas temagi abstraktsemas laadis. Nii asub „Suvemaastiku“ paar kuud vanem, samuti geometriseerivas stiilis õde “Sügisvormid” Eesti Kunstimuuseumis. Kui viimasel näeme küpseid sügisesi toone, siis käesoleva teose suvine versioon on aastaajale omaselt kirgas ja elurõõmus. Pirk on siin sinist järve ja punasekatuselisi maju kujutanud keset rohelust, otsekui ülaltvaates.
Valli Lember-Bogatkina “Akt toolil”, 1950
Akvarell paberil.
Mõõdud: lm 57 x 39,4 cm.
All paremal: V. LEMBER-BOGATKINA 1950
Teos on müügil raamimata kujul. Soovi korral saame olla abiks raamimise teostamisel.
Tartus sündinud Valli Lember-Bogatkina (1921-2016) kunstnikutee sai suuresti alguse tänu tema kooliaegse õpetaja innustusele, kes noore tüdruku annet märkas. Nii astuski naine Riigi Kunsttööstuskooli, mille lõpetas 1940. aastal tõeliste legendide, Roman Nymani, August Janseni ja Eerik Haameri käe all.
Andrei Jegorov “Kevadet oodates”, 1930ndad
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: 16,5 x 22 cm, koos raamiga 42 x 47 cm.
Arukülas sündinud Andrei Jegorov (1878-1954) armastas lumiseid külateed hoburakenditega kujutada eelkõige 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Põhjaliku loojanatuurina ei suhtunud Jegorov ühtegi oma maali kergekäeliselt ning püüdis alati kompositsiooni varieerida ning leida uusi põnevaid detaile, mida lisada.
Käesoleval teosel annab kunstnik edasi ootusrikast aega, mil pikk talv on kohe lõppemas, esimesed lombidki juba põllule tekkinud ning päikesekiiredki võtnud soojemad ja mahedamad toonid. Ülipeened, justkui vaid ühe pintslikarvaga maalitud raagus puude tipud kutsuvad vaatajat teost lähemalt vaatama ning annavad tunnistust kunstniku pühendumisest. Seljataha vaatav talumees jätab mõtetes justkui hüvasti lumerikka talvega ja nii toob Jegorov valitseva meeleolu väga nappide, ent efektsete võtetega meisterlikult esile.
Magda Bormeister “Eemu talu”, 1966
Tempera paberil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 60 cm, raamiga 54 x 71 cm.
All paremal: MAGDA BORMEISTER 1966. a
Pöördel: Magda Bormeister Tallinn. "Eemu talu" (laut ja ait II) (Muhu, Linnuse küla) Tempera (paber.) 42 x 60 cm. 1966.a.
Magda Bormeister (1918-1995) oli eesti maalikunstnik. Ta õppis aastatel 1936-1940 Riigi Kunsttööstuskoolis ning tema juhendajateks olid August Jansen, Friedrich Koppel ja Roman Nyman.
Ta oli kunstnik Märt Bormeisteri abikaasa.
Valli Lember-Bogatkina “Akt sinise kardinaga”, 1957
Akvarell paberil.
Mõõdud: lm 47,6 x 35,7 cm.
All paremal: VB 1957
Teos on müügil lehe kujul. Soovi korral saame olla abiks raamimise teostamisel.
Tartus sündinud Valli Lember-Bogatkina (1921-2016) kunstnikutee sai suuresti alguse tänu tema kooliaegse õpetaja innustusele, kes noore tüdruku annet märkas. Nii astuski naine Riigi Kunsttööstuskooli, mille lõpetas 1940. aastal tõeliste legendide, Roman Nymani, August Janseni ja Eerik Haameri käe all.
Mati Uprus “Kevadine armastus”
Akrüül lõuendil.
Mõõdud: 65 x 91 cm
All paremal: Mati Uprus
Põlvas sündinud, kuid enamasti Tartus tegutseva kunstniku Mati Upruse (s 1963) looming keerleb suures osas valguse ümber. Valgusviht kui teosteisse emotsiooni, pinge tooja, tõstab esile figuuride silueti ning jätab pimeduse varju isiklikud detailid.
Muuhulgas heliloojana tegutsev Uprus võitis 2022. aasta EFTA auhindade jagamisel filmi “Pingeväljade aednik” eest parima helilooja auhinna.
Ilmar Malin “Teel”, 1960ndad
Õli lõuendil. 1960ndad.
Mõõdud 92 x 73 cm.
Raamitud.
Tartu esisürrealisti Ilmar Malini abstraktne maal opereerib geomeetriliste vormide ning rõhutatud kontuurjoontega. “Teel” on sümboolse tähendusega seisukohavõtt, väljendades autori jaoks modernistlike kunstivooludega kaasaminekut, eksperimenteerimisvajadust, loomingulisi eneseotsinguid.
Teoses on huvitavalt lähenetud ruumiprobleemile, pildisisese sügavuseillusiooni kujutamisele, kasutades nii kubismile, abstraktsele ekspressionismile kui sürrealismile omaseid võtteid – aga värvikäsitlus reedab ometi pallaslikku peenendunud maalikooli.
Kunstnik Mauri Gross kirjutab: “Jõuline segadus on autorile omaselt selge ja äratuntav. Võimas ja selge pinnamotiiv on hea ankur neile, kes mängureegleid teavad, aga kõigile teistele jätab see õhku pinevad küsimused. Lopsakalt üle maalitud kihid kindlalt piiritletud kontrastsete erksate värvidega pädevad sama efektsena ka tänases kunstimaailmas”.
Ilmar Kruusamäe “Maasikas”, 1991
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 70 cm
All vasakul: Ilmar Kruusamäe 91.
Pöördel alusraamil: Ilmar Kruusamäe (s. 1957) MAASIKAS 1991 õli. 6070cm
Tartu slaidistide hulka kuuluva Ilmar Kruusamäe (s. 1957) fotorealistlik looming kuulub olulise osana erinevate eesti kunstimuuseumite varasalve ning tema juhitavast legendaarsest Tartu Ülikooli Kunstikabinetist on aga välja kasvanud terve rida eesti kunsti olulisi nimesid. Muuhulgas oli tema üks kuulsamaid teoseid, “Kevadine koolivaheaeg” (EKM, 1983) kaasatud sel aastal Vilniuses toimunud võimsal Balti riikide kunsti tutvustaval näitusel “We don´t do this”.
“Maasikas” esindab Kruusamäe sürrealistlikku loomingut, mida ta viljeles rühmituse Para liikmena. Meelelised kujundid on Kruusamäed alati huvitanud ja ka selles töös mängib ta lihtsa, ent erutavalt tundelise kujundiga – okkalise südamekujulise maasikaga naise huulte vahel. Teos sobib hästi 1990. aastate alguse Eesti visuaalsesse maailma, mil erootilise kunsti populaarsus erinevates valdkondades justki paisu tagant vallandus ning ühendab Kruusamäe võimed realistliku maalitehnika ning sürrealistliku motiivikäsitluse vahel.
Ervin Õunapuu “Elutuli”, 1994
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 80,5 x 90 cm
All paremal: EÕ 94
“Olevast olematust kogu aeg antakse aimu. Kõigile kuulatada. Usun elu ja ennast, kõiges elavat vaim, vaikust sõnade taga”
Katkend Doris Kareva luuletusest “Nii palju kordi on sind puudutanud”, 1980
Eesti sürrealismi klassik Ervin Õunapuu (s 1956) on õlimaali praktiseerinud väga vähe – peamiselt tunneme teda akvarellistina – ent eksistentsiaalsus on läbivaks teemaks neis mõlemis. “Elutuli” räägib maailma algusest. Hetkest, mil trööstitult pimedas rabas alustasid õitsemist laternataimed. Hetkest, mil vaikselt ärganud tuul haaras kaasa nende valguse ning tuulispasana keerutades sünnitas täiesti uue tule, elutule. Õunapuu looming on täis filosoofilisi mõttekäike, mis viivad vaataja kaugele ära, metafüüsilisse maailma, kus pole inimest. Sinna, kus on vaid ürgne looduse jõud ning sünnivad taipamised, mille äratundmiseks tuleb sukelduda sügavale alateadvusse. Sinna, kus peitub su tõeline elutuli.
Mati Uprus “Naine öisel tänaval”
Akrüül lõuendil.
Mõõdud: 70 x 70 cm
All paremal: Mati Uprus
Põlvas sündinud, kuid enamasti Tartus tegutseva kunstniku Mati Upruse (s 1963) looming keerleb suures osas valguse ümber. Valgusviht kui teosteisse emotsiooni, pinge tooja, tõstab esile figuuride silueti ning jätab pimeduse varju isiklikud detailid.
Muuhulgas heliloojana tegutsev Uprus võitis 2022. aasta EFTA auhindade jagamisel filmi “Pingeväljade aednik” eest parima helilooja auhinna.
Santa Zukker “Annabel”, 2024
Akrüül masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 20 x 25 cm, raamiga 43,5 x 44 cm.
All vasakul: SZ.
Pöördel: "Annabel" Santa Zukker 2024.a akrüül masoniidil 20 x 25 cm SZukker.
1991. aastal Võrus sündinud Santa Zukker kirjutab oma tundeküllasest teosest "Annabel": "Elu on kui raamat, milles on erinevad peatükid. Hetke jäädvustamine annab aimu sellest, kuidas aeg möödub. Ilma keeruliseta me ei märkaks tagasi vaadates kõike seda ilusat, mis on meie ümber."
Käesolev teos oli eksponeeritud 2024. aasta Maalikunstnike Liidu aastanäitusel "Sinu keha" Kadrioru galeriis (kuraatorid Tiiu Rebane ja Triinu Soikmets).