234. Malle Leis “Sandra ja Château de Tarascon”, 1983
Õli lõuendil. 1983.
All vasakul: LEIS 83
Pöördel alusraamil: SANDRA JA Château de Tarasco Malle LEIS 150×150 1983.a.
Pöördel kleepsul: 15 LEIS, Malle. Sandra und Château de Tarasco. 1983.
| Mõõdud | 150 x 150 cm |
|---|
Malle Leisi (1940-2017) üks ikoonilisemaid teoseid tema “Punaste hobuste” (1972-74) ja “Jalgratturite” (1972) kõrval on “Sandra ja Château de Tarascon”, mille keskse süžeejoone moodustavad esmapilgul kunstniku toona 7-aastane tütar ümbritsetuna kevadlillede ja öökulliga (eeskujuks Leisi hea sõbra, skulptor Ülo Õuna poolt valmistatud öökulli topis), taamal talvine vaade kunstniku abikaasa Villu Jõgeva kodutalule Võrumaal. Ent monumentaalse teose tõeline puänt peitub väikeses ümaras vormis, millesse kunstnik kui võlukuuli peidab ühe tema suurima unistuse ja selle purunemise ühe korraga.
Leisi ja tema abikaasa Villu Jõgeva suureks unistuseks oli külastada Prantsusmaad ja Itaaliat, sest just seal loodeti lõpuks näha ammu eeskujuks olnud vararenessansi, sürrealismi suurkujude töid, rääkimata kaasaegsest popkunstist. Olid nad ju tütregi nime tuletanud just Itaalia meistrist Sandro Botticellist. Elevusega käidi lugemas Kunstihoone seinale riputatud teateid üleliidulise kunstnike turismigrupi koosseisu pääsemise konkurssidest mõne lääneriigi külastamiseks. Ent tihedas konkurentsis pääsesid vaid vähesed valituks. Leisil olid šansid pea olematud nagunii, sest olid nad ju abikaasaga sõprussuhetes mitmete võimude poolt mittesoositud Moskva kunstnike, kunstiteadlaste ning lääne galeristidega. Pealegi poleks paari liiga suure põgenemisriski tõttu koos välismaale lastud nagunii.
Ent 1982. aastal õnn naeratas ja Leis osutuski valituks rangelt valvatud, ent tiheda kultuuriprogrammiga Prantsusmaa ringreisile, sh külastama Château de Tarasconi. Elu reisiks ettevalmistamiseks tellis Leis endale moekunstnikelt (muuhulgas healt sõbrannalt, Anu Strandbergilt) mitu komplekti uusi rõivaid ning pani valmis toidupoolise öiseks rongisõiduks Moskvasse, et järgmisel päeval sealt koos suure grupiga Pariisi sõita. Ent eelmisel õhtul saabus kõne KGBlt: “Teie ei sõida!” Selgus, et Mare Vindi hea sõber Aarne Vahtra oli värskelt Louvre´i tualeti kaudu põgenema saanud. Kunstnik Mare või Malle – KGB ohvitseridele siin vahet polnud – igaks juhuks ei lase riigist välja kumbagi!
Kuigi Leis oli tohutult löödud, ei jätnud ta oma unistust ning sellest sündis üks tema kuulsamaid teoseid: “Sandra ja Château de Tarascon”, mis võtab visuaalse vaatemänguna kokku tema toonase elu – lilled, perekond ning klaaskuuli unistuseks jäänud reis. Kuigi tal siiski õnnestus osutuda valituks ka näiteks Hollandi ja Hispaania reisidele, siis Prantsusmaale jõudis ta alles Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastal, ning see oli ühtlasi esimene asi, mille Leis võimaluse avanedes ära tegi – unistustel on suur jõud!
Teos on reprodutseeritud Tiiu Talvistu koostatud mahukas raamatus „Malle Leis“ (Tartu Kunstimuuseum, 2014, lk. 126) ning see on üks Malle Leisi sagedamini näitustel eksponeeritud teoseid.
Tekst: Mai Levin, Katre Palm