170. Richard Uutmaa “Rannamännid”, 1963

Õli lõuendil. 1963.
All paremal: R. Uutmaa, 1963 a.
Pöördel alusraamil: R. Uutmaa “Rannamännid” 1963 a

“Liiv laulab luidetel.
Lainete kanda jääb
helkivaid päikeseteri.
Nii koduselt kokku on juhtunud randa
mets – madalad männid ja meri.”

Katkend Arno Vihalemma luuletusest “Liiv laulab luidetel”

Marinist Richard Uutmaa (1905-1977) jaoks oli iga rand ainukordne. Ka sama rand, kuhu ta võis kümneid kordi sattuda, avas igal korral ennast talle uue nurga alt. Oma mälestustes on ta lausa imestanud, kuidas ta oma rännakutel nii vähe inimesi rannas jalutamas nägi – tema jaoks peitus igas kivis, igas laines ja nende kohal laiuvas taevas lõputu seiklus. Ka tema rannavaated ei taotle mitte niivõrd topograafilist täpsust, vaid kogemust – tunnet, mida see konkreetne paik ja hetk endas kannab.

Teosele „Rannamännid“ läheneb Uutmaa kui võimsale teatrietendusele, kus esiplaanil olevad, tugevate tuulte poolt vormitud männid mängivad korraga nii kulisside kui peategelase rolli. Kaldu tüved ja laiali vajuvad oksad loovad dünaamilise liikumise, mis suunab pilgu horisondi poole – merele. Ja just seal märkame tüünel merel helkivaid päikeseteri, mida imetles ka Uutmaa kolleeg, maalikunstnik ja luuletaja Arno Vihalemm ülaltoodud värsiridades.

Tekst: Katre Palm