79. Peeter Mudist “Koer haugub musta lindu”, 1976
Õli lõuendil. 1976.
Üleval paremal: P. M. 76.
Pöördel: koer haugub musta lindu (osad tähed kulunud)
| Mõõdud | 84 x 104 cm |
|---|
“Midagi peab selles valguses olema – just kevadel -, et tema peale kõik stardivad. Mis siis juhtub, sellest võib igaüks ise nimekirja teha” on öelnud Peeter Mudist (1942-2013) , eesti maalikunsti suurimaid poeete (“Illustreeritud Mudist ehk Tobias”, 2004, lk 206).
Meie ees oleval maalil stardivad nii linnud, koerad kui kohe-kohe tärkav kevad. See on hetk, mil pilvepiiril tiirlevate lindude silmadest saab aken maailma ka neile, kes ootavad all. Ja kas nemadki asuvad üldse meile teada oleva maa peal? Jäljendamatult ebamaise ja unenäolise atmosfääri loojana asub Mudisti ilmaruum ju sageli seal, mille asukohast me ise veel teadlikud pole. Kunstnik esitab eksistentsiaalseid küsimusi ja tõlgendab tegelaste omavahelisi suhteid talle omases mõistukõnes.
Loomi kujutas kunstnik meelsasti, peamiselt hobuseid, kelle hingestatud portreed jutustavad kunstniku lähedasest suhtest loodusega. Koeri kujutavaid teoseid pole tema loomingus kuigi palju teada, üks neist kuulub tekstiilikunstnik Anu Rauale, kellele Mudist maali perenaisele käppa andvast truust sõbrast kunagi kinkis, ning teine Soome rahvusgaleriile (“Heade kommete õppetund”, 1995). Ka käesolev teos rändas juba aastakümneid tagasi just põhjanaabrite juurde, kust maal nüüd õnnelikult tagasi kodumaale on jõudnud.
Kunstiteadlane Harry Liivrand kirjutab: “Stseen on tabatud justnagu liikumise pealt – dünaamilisust rõhutavad tegelaste hajuvad kontuurid. Samas valitseb pildil kummaline rahu, kergelt ootusärev, ent õnnelik. Rahulik koloriit on koloristlik meistritöö, mõjudes laiguti abstraktsionismina.”
Ent teose põhiline intriig seisneb selle pealkirja ja sisu mitmeti mõistetavuses. Kas tõesti näeme me enda ees vaid ühte koera ning ühte lindu? Ehk pealkiri on õige ning kõik muu me peas vaid kujutelm? Mudistil oli imeline oskus kaasata kunst filosoofilistesse diskussioonidesse. Või oli see nüüd vastupidi?
Tekst: Katre Palm, Harry Liivrand