78. Sirje Runge “Valgus 2”, 1992

Õli lõuendil. 54 x 80 cm.

Sirje Runge (s. 1950) lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi 1975. aastal ning on öelnud, et tema looming on olnud intuitsioonil põhinev tegutsemine ning tihti on ta kujutanud oma loomingus tühjust ja silmale nähtamatut. 1980. aastatest alates võtab Sirje Runge looming uue suuna ülipeenele värvitundlikkusele. Kunstniku intuitsioonil põhinev sõnum edastatakse läbi õhkõrnade üleminekute. Ka geomeetrilised vormid tema töödes eksisteerivad pigem värvitoonide edasiandja kui kujundi endana.

Kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud: “Sealjuures puudub värvil, mida Sirje Runge nii enesekindlalt usaldab, konkreetsus: see, mis meid pildil haarab, on varjundite ülipeen vaheldumine, värelus, mille taga on lõputu arv vaevumärgatavaid üleminekuid. Et tegevus toimub kõigest ühe-kahe lähedase värvitooni piirides, erineb saadud efekt mõneti traditsioonilisest õlimaalidega saavutatud muljest. Sirje Runge tühjades ja õhulistes pildiruumides muutuvad kaugused väga tinglikeks, füüsilised ulatused abstraheeruvad temas, nagu kõik muu, mis on sattunud õhuruumi” (“Sirje Runge: maalid, 1969-1986. Kataloog”, järelsõna).

Teosel “Valgus” võib maali vasakust küljest aimata justkui hommikuudus peegelsiledale merele sisenevat laevanina. Päikesekiired õrnalt läbi pilvede piilumas, liigub paat vaikselt looduse rütmis edasi. See on lugu kohale jõudmise teekonnast, mis illustreerib hästi vanarahva ütlust: “Tasa sõuad, kaugele jõuad”.