72. Edgar Valter “Muhu kuu”, 1968

Õli kartongil. 101 x 81 cm.

Kes sa oled, võilill, väike kollane sõõr?
Olen rohupäike, väike maadligi lõõm.
Olen elu ja ilu, puhas silmarõõm.
Olen rohulõoke, tema kuldne lõõr.

Heljo Mänd (Rohupäike, 1986)

Kuu, öine päikese lõõr – just sellisena on maalinud öist taevakera armastatud kunstnik Edgar Valter (1929-2006), kelle fantaasialend Muhust Võrumaani on läbi värviküllaste maalide ning muinasjuttude aastakümneid toonud helgust ning maagiat halli argipäeva. Midagi muinasjutulist on ka käesolevas teoses, kus Muhumaa kadakad ja justkui suure komeedina mõjuv kuuvalgus loovad müstilise atmosfääri.

Vaatepilt haarab meid märkamatult endasse ja peagi vaatame tõtt iseendaga. Miks oleme siin? Kes on olulised inimesed me ümber? Vajutades paljad jalad sametpehmesse samblasse, rullub kogu valterlik loodus meie ees täiesti uuena lahti – ellu ärkavad meie salajaisemad unistused ja me ise koos nendega. See on sissejuhatus mõnikümmend aastat hiljem sündivale Pokumaa maagiale.

Teos kuulus Rahvarinde ühe asutaja, Lembit Koigi ja tema abikaasa, särava raadiohääle Lydia Koigi kogusse, kellele Edgar Valter selle isiklikult kinkis. Kuigi teosele ei ole märgitud pealkirja, kutsus Valter ise seda “Muhu kuuks”.