Tušš paberil. 1950ndate lõpp/1960ndate algus.
| Mõõdud | Km 17,5 x 12 cm |
|---|
Pidades dialoogi sürrealismi klassikute Dali, Man Ray jt. loominguga, esitab Ülo Sooster oma migreerivate kehaosadega joonistuses “Sürrealistlik naine” oma variandi inimese näost. Kunstiteadlane Eha Komissarov kirjutab: “Soosterile meeldis sürrealistliku jutustusviisi mängulisus ja tähenduste ümbersiirdamise geniaalne meetod. Aastail 1958-1959 alustas ta metamorfooside sarja, eraldades ja paigutades ümber keha- ja näoosi. /…/ Mängides Magritte´ist mõjustatuna pildi ja sõna liitmise võimalustega, kirjutas sooster ühel ajavahemikku 1965-1970 dateeritaval kavandil suu kujutise alla resigneerunult: “Suu. Tõsine ja naeratav, hambuline, suudlev, sülitav, persse saatev.” (Ülo Sooster 1924-1970, EKm, 2001, lk 20-22)
Ka teiste näoosade funktsioonid olid Soosteril läbi mõtestatud ja kindlalt paika pandud. Nii näiteks seostus kõrv labürindikujunditega, silm aga muundus sageli ümber muna kujundiks. Liikuvate näoosadega naine muutub seeläbi omamoodi eksperimenteerimisobjektiks, mis ometigi on jätkuvalt ligitõmbav. Mingis mõttes muudab paheline võlu näo isegi atraktiivsemaks, mida võimendavad südamekujulise suu paokil huuled.
Teos jõuab oksjonile kunstiteadlase Mari Pilli pärandkogust. Pill oli üks Ülo Soosteri loomingu Eestisse vahendajaid ja uurijaid, kellele kunstnik ise teose ka kinkis. Muuhulgas korraldas ta 1985. aastal Soosteri isikunäituse Tartu kunstimuusemis ning 1986. aastal valmis tema sulest ajakirja “Kunst” 1. numbris Pilli artikkel “Ülo Sooster. Novaator ja traditsioonide kandja”.
Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm