61. Henno Arrak “Pähklipuust diivan”, 1967
Linoollõige paberil. 1967.
All vasakul: Pähklipuust diivan. Linoollõige, 23/25 V
All paremal: HArrak 1967
| Mõõdud | km 36 x 55,5 cm |
|---|
Selle võluva teosega astub Henno Arrak (1930-2017) dialoogi kunstiajaloo suurmeistri, itaalia renessansskunstniku Giorgionega, kelle „Magav Venus“ (1510) on inspireerinud nii Tiziani, Manet´ kui ka mitmeid teisi järgnevate põlvkondade kunstnikke – ka Arrakut. Näeme siin sarnasusi nii teose kompositsioonis kui esiplaanil oleva figuuri poosis kui ka pehmetes draperiivoltides ning diskreetselt kehakumerusi järgivas tagaplaanis. Viimase järgi on Arrak teosele nimegi pannud.
Ent just seda hinnalist, pähklipuust nikerdustega diivanit lähemalt uurides, märkame delikaatseid mustrimänge ja voluute, mis juhivad tähelepanu esiplaanil oleva kauni naise nõtkele figuurile, kes on diivanil hetkeks justkui suigatanud – käsi õrnalt põse all, teine vabalt puusal lebamas. Arraku „Venus“ ei provotseeri ega paku ennast. Ta ei võistle ega allu. Ta ei varja oma keha ega tunne ka häbi. Ta lihtsalt on. Siin on sulnis ilu, millest vaataja saab osa kui millestki ülevast, mitte kui ihalusobjektist. Naine seal väärispuidust diivanil ei ole vaataja jaoks, ta on seal iseendana, iseenda jaoks. Nautimas rahulolu ja põgusat uinakuhetke. Meie ees on puhas olemise ilu.
Tekst: Regina Mets