Jüri Arraku (s. 1936) kujutatav maailm on paradoksaalne ning sügavamõtteline. Tema tegelaskujud peegeldavad paljuski kunstniku enda eneseotsinguid ning loovad igikestvaid filosoofilisi narratiive, mis oskasid puudutada vaatajat isiklikul tasandil nii nende loomise hetkel kui teevad seda praegu.
20. sajandi 100 suurkuju hulka valitud Arraku looming pakub ainest mitmetiseks tõlgendamiseks. Teoses „Maskis lind“ 1983. aastast on kunstnik juba pealkirjas sätestanud paradoksi sisu visuaalse küljega. Kui see on lind, siis kus on mask? Kui see on inimene, siis kus on lind? Või on Arrak sel korral võtnud hoopis teatrilavastaja rolli ning peitnud tegelikult nööre tõmbava linnu pilvevahtu?
Inimlike joonte andmine loomadele ja lindudele, nende sünergiline kaasamine oma jutustustesse tuleneb kunstniku südamevalust puhta, puutumata looduse pärast. Läbi oma loomingu on ta väljendanud muret läbimõtlemata inimtegevuse tagajärgede üle, näiteks 1976. aasta teoses „Mängud puu ümber“, kus loodusjõud siiski veel inimesest üle on. Ka „Maskis linnu“ peategelast võib tõlgendada kui maskeerunud sõnumitoojat, kes rahumeelselt, kuid kindlalt tuletab inimkonnale meelde elu tõelisi väärtusi.