50. Kaljo Põllu “Hingede öö”, 1979
Metsotinto paberil. 1979.
All vasakul: Hingede öö – “Kalivägi”, metsotinto 29/50
All paremal: K. Põllu, 1979
| Mõõdud | km 41,3 x 41,5 cm |
|---|
“Me teame, kes me oleme, me teame, kellena me läheme. /…/ Aga ei saa olla ainult minek, peab olema ka tulek. Meie, kes me läksime, tuleme ka tagasi. Ei tea küll päriselt, kellena, võib-olla inimesena, maimukesena üsast, võib-olla nähtavalt, võib-olla hoopis nähtamatult, kuulmatult, kehatult nagu tuuleke, nagu mõte, nagu uni. Aga ükskõik kuidas, me tuleme ikka, me tuleme tagasi omade juurde, me oleme teiega, me jääme teiega, me saame teiks, teie saate meiks, ikka ja alati.”
Jaan Kaplinski
Kaljo Põllu (1934-2010) lakkamatu töö esivanemate tarkuste ja väärtuslike elukogemustega väljendub ka “Hingede öös”. Sügisene hingedeaeg jääb mihklipäeva ja hingedepäeva vahele (mõnede arvamuste järgi on selle lõpuajaks ka mardipäev või isegi jõulud). See oli aeg, mil austati lahkunud esivanemate hingi ja oodati neid külla. Nende jaoks köeti saun kuumaks ning kaeti sinna laud, kuhu peremees ja perenaine lähedaste hingi sööma kutsusid, samuti palusid nad neilt kaitset oma põldudele ja karjale. Kui hingedeaeg lõppes, tänati külalisi ja saadeti nad jälle lugupidavalt ära.
Kaljo Põllu viib teosel vaataja tähelepanu taevasse, kus metsotinto sametiselt tumedal pinnal kerkivad esile kolm helevalget luike – hingelindu. Soome-ugriliku rahuga järvel aerutavad mehed on kaitstud ja valvatud. On hingede öö, mil enam kui tavaliselt tasuks mõelda nii neile, kes on läinud, kui neile, kes on igapäevaselt me kõrval. Märgata abivajajat ja tänada kõige selle eest, mis meile on antud – eelkõige elu eest.
Tekst: Vappu Thurlow, Katre Palm