39. Johannes Saal “Näkk”, 1958

Õli lõuendil. 67,5 x 79,5 cm.

Hispaanlasest Francisco de Goya ning sakslasest Otto Dixi loomingulisest eeskujust mõjutatud Johannes Saali (1911-1964) kunst ei vastanud oma aja võltsi moraali kandvatele kunstinormidele ja nii loovad tema teosed omas ajas täiesti uue kunstipildi. Kunstiteadlane Tiiu Talvistu kirjutab: “Ta oli sügavalt häiritud vastuolust totalitaarse ühiskonna humanistlike loosungite ja tegelikkuse vahel. Vähesed loojad jäid neil rasketel aegadel oma tõekspidamistele truuks, muganduti ajastu nõuetega ning laveeriti lubatu ja lubamatu piiril.” (“Johannes Saal – Elu metamorfoosid”, 2007, lk 34)

1950. aastate lõpus uue loomingulise hingamise leidnud Johannes Saali loomingust leiame nii maailma kirjandusklassikast kui eesti pärimuslugudest inspireeritud teoseid. Talvistu jätkab: “Joonistustest “Näkk” ja “Parunid surmatõlla ees” lõi ta hiljem ka õlimaalid, kus on taas lahvatanud J. Saalis peitunud ekspressionisti vaim. Mõjuva kujundi kõrval on ta väga armastanud ka lugu.” (“Johannes Saal – Elu metamorfoosid”, 2007, lk 34).

Nii on “Näkk” eesti muinasjututegelase groteskne ja absurdne kujutus. Teose pliiatsiga valminud kavandil on lapsi kandvaks tegelaskujuks näkineiu, kes aga õlimaalil on metamorfoosina võtnud müütilise ratsu kuju. Keskse tegelasena suhtleb ta otse vaatajaga ning unustab sõiduhoos enda seljal istuva figuuriderivi, kes kõvasti üksteisest kinni hoiavad ning moodustavad omakorda äärmiselt põneva seltskonna. Kõik selles teoses on nihkes, nii dramaatiline maaliruum kui selle müstilised tegelased kõrgele tõstetud lainetava veeseina keskel.

Aga just see hullumeelsus muudabki Saali teose intellektuaalseks maiuspalaks, millele vastavat eesti maalikunstis ei teata. Kunstnik Lagle Israeli kogusse kuulunud teos oli eksponeeritud Johannes Saali 1968. aasta isikunäitusel Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis ja välja toodud selle kataloogiosas lk 62 (Tartu, 1968). Teos on oli eksponeeritud ka Johannes Saali 2006-2007. aastal toimunud näitusel “Elu metamorfoosid” ning on reprodutseeritud sellega kaasnenud põhjalikus kataloogis lk 118 ja kirjeldatud lk 34 ja 52 (Tartu, 2007).