Õli lõuendil. 1950ndad.
All paremal: NINEMAE
| Mõõdud | 80 x 100 cm |
|---|
“Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu
me hinge kumendama ka veel siis, kui kõik on kadund”
Katkend Doris Kareva luuletusest “Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu”, 1982
1940ndatel koos vanematega Rootsi põgenenud Boris Ninemäe (1925-1991) polnud Eestist lahkumise hetkel veel täisealinegi. Dramaatiline, kiirustatud minek üle Läänemere jäi mehe mällu elu lõpuni ning igatsuslik toon oma kodumaa järgi kandma tema võõrsil valminud loomingut – sageli leiame sealt rannal vaikuses merele vaatavad naised ja mehed.
Ninemäe loomingu absoluutsesse tippu kuuluv võimas figuraalkompositsioon kannab endas kontsentreeritud kujul toona läbielatud emotsioone ning on manifest 1944. aasta suurele põgenemisele, millest tänavu möödub 80 aastat. Pöördelise aasta mälestuste jäädvustamiseks korraldati sel aastal arvukalt näituseid ja konverentse üle Eesti, sh salvestati dokumentaalfilm, mille tarbeks taaselustati toonased sündmused. Selle asjaosalised plaanisid purjetada Hiiumaalt Rootsi, ent oli omamoodi märgiline, et plaanitud reis pidi tugeva tuule tõttu edasi lükkuma – valik, mida toonastel minejatel polnud.
Läbi tugeva tormituule veele vastu astuv grupp inimesi ei tea, mis neid ees ootab, kuid üks on kindel, jääda ei saa, sest Punaarmee on jõudsalt lähenemas. Seelikusabad kividele pekslevas jahedas vees ning käed tuulekaitseks ümber keha, ootab perekond laeva – vastamisi seisavad looduse stiihia ja inimene. Sel hetkel ei ole nad aga vaenlased, vaid pigem usaldab inimene end täielikult looduse rüppe, mis pastoosses pintslikirjas väljendub tumeda riietuse segunemisega porikarva maa ja taevaga. Ninemäe demonstreerib ennast kõrgtasemel atmosfäärinähtuste edasiandjana ning pildisisese rütmi lavastajana, kust ei puudu palju, et veepritsmed vaataja jalgele kukuks.
Tekst: Katre Palm