26. Jaan Vahtra “Sadam”, 1923

Õli lõuendil. 1923
Üleval vasakul: VAHTRA

“Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda –
ja seisan, selg higine.”

Katkend Doris Kareva luuletusest “Laev tõstetud purjedega”

Allee galeriil on au ja privileeg tuua teie ette eesti kunstiajaloo üks enim tagaotsitud maale: Jaan Vahtra “Sadam” aastast 1923, mis osales 1924. aastal toimunud eesti esimesel rahvusvahelisel näitusel Tartus ja Tallinnas, korraldajaks toona värskelt loodud Eesti Kunstnikkude Rühm. Näituse kataloogis on Vahtra töödest reprodutseeritud vaid kaks teost (kokku oli neid näitusel 18): tema ikooniline piibuga “Autoportree” (1923, Eesti Kunstimuuseum), mis omandati muuseumile 1940. aastal, ning meie ees olev “Sadam”.

1923. aastal loodud Eesti Kunstnikkude Rühma – mille juhatuse esimeheks sai 1925. aastal Jaan Vahtra – tegevuse olulisusest eesti kunstielus on kirjutanud Liis Pählapuu: “Kõige selgemalt võttis suuna moodsale kunstile Eesti ainukeseks avangardrühmituseks jäänud Eesti Kunstnikkude Rühm – unikaalne julgustükk traditsionalistliku riikliku paatose taustal -, mille algatas Lõuna-Eestist pärit kunstnike tuumik. Esimese, rühma tegevust ettevalmistava näitusega ei tuldud aga välja Tartus ega Tallinnas, vaid just Võrus. 1923. aasta veebruaris toimunud väljapanek Võru Kandles, kus eksponeeriti Jaan Vahtra, Friedrich Histi, Eduard Ole ja Ardo Sivadi (Sivard) töid, näitas Võrut mõneks hetkeks Eesti avangardi pealinnana. (“Talomuro ilmaruum” näituse kataloog, 2021, lk 22).” Näituse retseptsioonis mainiti: ”Kõige enam tõusis esile Vahtra looming, mille ekspressiivse ja kubistliku osa mõistmiseks aga “publikumil vähe aimu näib olevat”. Vahtrast, kes kirjutas artikleid ja andis rahva ees loenguid, sai järgnevatel aastatel Eesti peamine moodsate kunstivoolude tutvustaja ja eestseisja.” (“Kaunidusmõistest kujutawas kunstis”, Lilulii 1924). 

Sellele järgnes aga midagi veel võimsamat – Eesti esimene rahvusvaheline näitus 1924. aasta jaanuaris, mis kandis nime Balti riikide vaheline I kubistide kunstinäitus.  Esialgu oli plaanitud sinna kaasata ka Leedu ja Soome kubistlik kunst, ent raha- ja ajapuudusel jäid lõpuks osalema Eesti ja Läti kunstnikud (lisaks ei osanud Leedu avangardisti Vytautas Kairukštist organiseerijad Varssavist otsida ning Ilmari Aalto kubistlikest töödest ei olnud soomlastel endil eriti aimu).  

Kui Võru näitusele kaasati ka muud kunsti, siis 1924. aasta Eesti-Läti näitusele toodi välja puhtalt vaid kubism ning sellestki koor. Enamus Vahtra teoseid neilt kahelt oluliselt näituselt on tänaseks päevaks kadunud, osa ka nõukogude võimu poolt hävitatud – õnneks “Sadama” ost erakogusse päästis selle viimasest. Kokku osteti 1924. aasta näituselt, mida täna saame käsitleda kui üht märgilisemat väljapanekut 20. sajandi esimesel poolel, teoseid 46 000 marga eest. Nende hulgas läks ainsa tööna erakogusse meie ees olev teos, mille ostis 10 000 marga eest Eesti Vabariigi sünniloos kriitilise tähtsusega riigiametnik ja valitsuse liige, kes pälvinud ka Valgetähe ordeni.

Vahtra looming 1919-1924. aastatel oli kubofuturismi mõju all. Nimelt puutus ta sellega kokku Peterburis, õppides 1913-1916 Kunstide Edendamise Seltsi koolis ja seejärel Kunstide Akadeemias. Õpingute käigus külastas ta arvukalt avangardistlike rühmituste näitusi, milledest üheks olulisemaks tõukajaks kubismi ja konstruktivismi suunas oli 1915. aasta talvel Peterburi Kunstide Akadeemias toimunud näitus „Tramvai V“. Just seal olid teiste seas esindatud nii Vladimir Tatlin, Vassily Kandinsky kui Marc Chagall.

Kunstniku säilinud töödest kõnelevad kubofuturismi mõjust selget keelt puulõiked mapist „Blanc et noir“ (1919-1921), mis ilmusid kunstniku enda loodud kirjastuse „Ellai“ alt Võrus 1921. aastal, puulõikes illustratsioonid kuukirjale „Ilo“ nr. 3, 1920 (kirjastuse „Odamees“ väljaanne) ning akvarellid „Natüürmort triikrauaga“ (1923) ja „Natüürmort kannuga“ (1924) Tartu Kunstimuuseumi kogus, mis esinesid tõenäoliselt samuti Balti riikide kubistide I näitusel. 

Ja muidugi „Sadam“ oma ristkülikukujuliste ja kaarjate vormidega ning sarnase koloriidiga nagu nimetatud akvarellidel. Sadama teema oli 1920. aastate algul populaarne nii meie ekspressionistlikus graafikas kui maalikunstis – ka oma loomereisidele sõideti sageli just merd pidi. Teiste seas maalis Märt Laarmann, kes võttis oma puulõigetega kubistide näitusest osa Tallinnas, just 1924. aastal oma kuulsa „Sadama“ (Eesti Kunstimuuseum). Kui viimasel näeme kraanasid ja tossutavaid aurikuid, olid Vahtra maalil justkui lendlevate uute ideede sümbolina puha purjed.

Kompositsiooni keskmes on mees piibuga – kunstnik ise, kes oli kõva piibumees. On ta ju piibuga kujutanud end ka Eesti Kunstimuuseumi püsikollektsiooni kuuluval autoportreel ja mitmel teiselgi tööl, rääkimata säilinud fotodest, kus see aksessuaar Vahtraga alati kaasas oli. Lehvivate lippude seast leiame Ungari lipu, mis võis olla inspireeritud parajasti päevakorral olnud soome-ugri suhete suhete tihendamise plaanist. Nimelt oli maali valmimise hetkel korraldamisel suur soome-ugri hariduskonverents Tallinnas (toimus 1924), kus muuhulgas otsustati luua Soomes, Ungaris ja Eestis soomeugrilaste suhtlust koordineerivad keskused. 

Hoolimata mitmetest väljakutsetest ülalmainitud näituse korraldamisel, tehtud see siiski sai ning kunstiajalukku igavesti kirjutatud samuti. Nii nagu ka “Sadam” ise, mis peale 100 aasta möödumist taas kunstipubliku ees on. 

Tekst: Katre Palm, Mai Levin