83. Peeter Mudist “Amarüllis”, 1995
Õli lõuendil. 1995.
All paremal: P Mudist 95
| Mõõdud | 67 x 67 cm |
|---|
Peeter Mudist kui eesti kunstis suveräänselt Suur Nägemuslik Maalija on öelnud: “Amarüllis levitab oma ilu ja lõhna, mis on sama värvi kui ta ise. Ainult vars ja leht on Veronese-rohelised. Sedamööda, kuidas kingitud bukett kuivades õisi kaotab, hakkab lõuendil kuju võtma üks värvist ehitis, värskelt värvitud ja vaba elamispinnaga.” (“Illustreeritud Mudist ehk Tobias”, 2004, lk 174)
1995. aastal valmib Mudistil lisaks käesolevale teine amarüllist kujutav maal, mille leht on painutatud teisele poole kui siin – kunstnik süveneb ja vaatleb üht ja sama õit eri nurkade alt, komponeerib ning laseb kunstil sündida. Ühtlasi kuulub see töö tema poeetilisemate lillemaalide hulka, mille väärtus seisneb nii kontseptuaalsel kui koloristlikul tasandil.
Mudist vääristab selle lille müstilisuse auraga, muutes ta sujuvalt osaks taustamaalist. Kunstnik toimetab nagu silmamoondaja: me näeme küll rohelisega toonitatud õietrompetit, aga alateadvuses heiastub samas pilt millestki ebamaisest lille taustal. Ka kunstnik Eneli Luiga kirjutab: “Mudisti maalikeel on mahedalt pastelne, ent teose energeetiline laetus on tunda juba kaugelt. Amarüllise aura on lausa füüsiliselt tajutav, lillede kuningannast on maalitud taevasaadik, kellest kiirgab valgust, soojust ja helgust kogu maailmale. Kui Malle Leis üllatab kompositsiooni ja täpsusega, siis Mudist värvide harmoonia ja valgusega.”
Tekst: Katre Palm, Harry Liivrand, Eneli Luiga