Õli papil. 1989.
All vasakul: PM 89
| Mõõdud | 37 x 49 cm |
|---|
“Jääminek on looduse üks võimsamaid etendusi, isegi ootamine on suurejooneline ja pilt ülev ning kirjutamine temast erutav” räägib Peeter Mudist (1942-2013) oma 1980. aasta teose “Ootab jääminekut” kohta (“Illustreeritud Mudist ehk Tobias, lk 126. TKM). Kolm aastat enne seda on valminud tema ikooniline “Surematu togib jääkuhjatist” (Eesti Kunstimuuseum).
Jää ja lumi kui ajutine nähtus, mida loodus annab ja võtab, võlub kunstnikku korduvalt (nt “Hangejäneste kodu”, Talvine Saaremaa maastik”, mõlemad 1983). Mudisti jaoks pole oluline nähtav motiiv ise, vaid see, mis seda kujutades tekib. Tal on oskus tungida kujutatava olemuslikku tuuma, näha seda seestpoolt, keerata vaataja poole selle sisemus.
Hiiumaa ja Saaremaa vahelist rannikut kujutav “Jääkuhjatised Soela rannas” on hõrgult edasi antud tegelikkus, milles jäärüngad, jäine meri ja taevas sulavad ühte lõpmatusse hajuvasse valgetoonilisse tervikusse, mis on ometi nii rikas värvivarjundeist.
Tekst: Katre Palm, Harry Liivrand