Õli masoniidil. 1951.
All paremal: Kristjan Teder 1951
| Mõõdud | 48,5 x 40 cm |
|---|
Kristjan Tedre armastus taimede vastu sai alguse juba lapsepõlves. Maalikunstis väljendus tema kirg botaanika vastu sünergilistes, värvide looduslikku rikkust ülistavais maalides. 1930ndate keskel lisandus Tedre käekirja õhulisust ja valgust ning nii polnud sugugi juhuslik, et kunstnik oma särava kolorismi tõttu silma jäi. Seetõttu õnnestus tal osaleda ka kuulsal kuue kunstniku näitusel Kunstihoones 1939. aastal Adamson-Ericu, Aleksander Vardi, Jaan Grünbergi, Karl Pärsimäe ja Kaarel Liimandi kõrval.
Sirelid olid kunstniku üks lemmikuid. Hoolimata 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse keerulisest kunstipoliitikast jätkab ta oma armastatud motiivi kujutamist ning leiab sellest omamoodi pelgupaiga, mis kinnitab, et loodus ei jäta sind kunagi, ta ei muutu sõltumata riigikorrast, moodsatest tuultest ega muust.
Nii paigutab ta esiplaanile puhtad valged õiekobarad, justkui rõhutades looduse puhtust, tagumisele aga sügavlillades toonides oksad väljendamaks meelekindlust. Lihtsus, milles peitub siiraim ilu.
Tekst: Katre Palm