184. Karl Alexander von Winkler “Suur Rannavärav õhtuvalguses”, 1910
Õli paksul papil, 1910.
All vasakul CAWinkler 1910
Pöördel: Winkler
| Mõõdud | 33,1 x 41 cm |
|---|
Sajandeid endasse lugusid kogunud vaated olid Karl Alexander von Winklerit (1860-1911) alati tõmmanud, nende hulgas Tallinna vanalinn. Viimast kujutavate õlimaalide arv pole siiski suur, seda vähem leiame neist öised või hilisõhtuseid pilte.
See Winkleri 50. juubeliaastal valminud teos kujutab üht kuuest vanalinna sissepääsust – kõige merepoolsemat, Suur Rannaväravat, mida ajaloolise korrektsuse huvides ka eesväravaks võib nimetada, sest keskaegne linnavärav asus veidi rohkem linnasüdame pool ja oli nelinurkse kujuga. Värava külge ehitatud võimas suurtükitorn, mida praegu tunneme Paksu Margareetana, kandis kuni 1842. aastani Rosencrantzi nime, viidates seal enne torni ehitamist asunud roosiaiale.
Winkleri põhiline tähelepanu koondub aga valgusmõjule, mida kannab väravatorni külge kinnitatud latern sel lumisel talveõhtul. Ta maalib ehitise konarustest tekkivate teravate varjude taha jääva ala summutatud pruuniga ning lambivalguses sooja helebeežina mõjuva paekivi romantiliselt heledana – võime lausa füüsiliselt tunda selle õrna värelust maalil. Võrdselt on kunstnikku võlunud taamale, valgusvihtudest välja jääv vanalinn, kust paistev katus viib mõtted seal elavate elanike õhtustele toimetustele. Või on sinna parajasti teel just läbi värava vilksanud figuur, mille Winkler põneva lisaelemendina õhtuhämaruse maagiasse mähib?
Tekst: Katre Palm