173. Endel Taniloo “Kiigel”, 1970ndate lõpp
Lihvitud šamott, kõrgkuumuskeraamika, raud. 1970ndate lõpp.
| Mõõdud | Koos alusega: 83 x 43 x 20 cm |
|---|
“Õndsalikult minus liigub päike,
õõtsub universum, kiigub ilm.
Aeg on unes võtnud tuju kuju.
Kuhu tahta? – kõik on kujutelm.”
Katkend Doris Kareva luuletusest “Õndsalikult minus liigub päike”
Pallases alustada jõudnud, kuid olude sunnil juba uue režiimi all kunstnikudiplomini jõudnud Endel Taniloo (1923-2019) loomingus on kaks poolt: traditsionalistlik, klassikalist vormijoont järgiv ja modernistlik, erinevate vormide ja materjalide koosmõju katsetav, eksperimenteeriv.
Just viimast suunda esindab lihvitud šamotis modelleeritud ja raudpanusega täiendatud naisefiguur “Kiigel”, mis tõestab Taniloo erakordselt head materjalitunnetust ning oskust anda staatilisele materjalile inimlikku soojust ja liikumist.
Nii mõjub kiikuv naine kerge ja õhulisena, mille Taniloo on saavutanud läbi voolavate ja sujuvate joontega modelleerimise. Naise kergelt taha kallutatud poos ja voogavad juuksed annavad edasi vabaduse tunnet… ikka edasi!
Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm