Guašš, akvarell papil. 1910ndate aastate lõpp.
All vasakul: PAUL BURMAN.
| Mõõdud | 32 x 30 cm |
|---|
Kunstiajaloolane Aino Kartna on kirjutanud, et nii Lierbermanni kui Degas’ kompositsioonid hipodroomivõistlustest, hobuseid ujutavatest ja neid jootvatest poistest, ratsanikust mere ääres olid teosed, mida Burmani läbi loometee endale eeskujuks seadis. („Paul Burman ja loomad“, Kunst, 2/3 (1965), lk 59). Siinjuures alasti ratsaniku motiivikasutus võis tuleneda ka “läbi kaasaegses saksa, vene või ka eestimaises juugendlikus või ekspressionistlikus kunstis (Vassili Kandinsky, Max Liebermann, Kuzma Petrov-Vodkin, Ado Vabbe) nähtu, mille ta n.ö. omaks tegi”, lisab kunstiteadlane Mai Levin.
Burmani armastus loomade vastu sai alguse juba varases nooruses, mil koolivihikud olid täis pliiatsijoonistusi peamiselt hobustest, jänestest ja koertest. Hiljem, juba professionaalse kunstnikuna on ta neid kujutanud akvarellides ja õlimaalides. Hobustest kujunesid Burmani lemmikmodellid, keda ta kujutas nii eraldiseisvana või koos inimese või teiste loomadega.
Seda, et kunstnik kujutas inimest alasti, on tõlgendatud kui tema ühtekuuluvust loodusega, samuti apokalüptiliste sajandivahetuse meeleoludega. Must ja valge hobune, kellest Burman seab esiplaanile just viimase, nagu ta sageli tegi ka oma hilisemates kompositsioonides, mõjuvad ühelt poolt nii partnerite kui vastastena – justkui avang males, kus mängitakse küll üksteise vastu, ent siiski vaid paaris. Asetades ühe ratsaniku ühele, teise teisele poole vett, pakub Burmani meisterlikku värvi- ja pintslitööd demonstreeriv teos ohtralt tõlgendusruumi.
Tekst: Mai Levin, Katre Palm