147. Lepo Mikko “Elukaar”, 1971

Õli lõuendil. 66 x 92 cm.

Tartu kuldsesse kolmikusse kuulunud pallaslane Lepo Mikko (1911-1978) oli eesti kunstis Teise maailmasõja järgse modernismi juhtfiguure. Viljandimaalt pärit mees astus Juhan Muksilt innustust saanuna 1927. aastal Tallinna Riigi Kunsttööstuskooli, kus tema juhendajaiks said August Jansen ning Roman Nyman. 1930. aastal jätkas Mikko maaliõpinguid Villem Ormissoni käe all Pallases, kuid rahapuudusel pidid õpingud kahjuks katkema.

1936. aastal õnnestus tal õpinguid siiski jätkata Nikolai Triigi ateljees. Peale lõpetamist asus Mikko tööle maalipedagoogina ning tegi seda pühendunult kuni elu lõpuni. Tema õpilastest kasvas välja terve plejaad tulevasi võimekaid kunstnikke nagu Tiit Pääsuke, Malle Leis, Saskia Kasemaa jpt. Tema enda loomingu sisemist terviklikkust ja stabiilselt kõrget taset läbi aastakümnete näitas Lepo Mikko 2013 – 2014. aastal Kumus toimunud suur ülevaatenäitus.

1960. aastatest dekoratiivse stilisatsiooni oma väljenduslaadiks kujundanud ja paatosliku varjundiga eksistentsiaalseid ja ühiskondlikke teemasid käsitlev Mikko on ka oma väiksemates maalides monumentalist. 1970. aastate algul valminud teosed kajastasid kunstniku jaoks olulisi filosoofilisi teemasid. Nii valmisid sel perioodil tema loomingu paremikku kuuluvad “Aegade laulud” (1970, EKM), “Ajaratas” (1971, EKM) ning käesolev “Elukaar”.

Ka kunstnik ise tunnetas, et tema töödes toimus sel ajal kvalitatiivne hüpe staatiliselt liikuvama käsitluse poole: “nüüd tundsin vajadust elunähtuste avarama nägemise ja sügavama mõtestamise järele.” Salaja oma arutelud päevikusse luuletusteks vorminud Mikkole oli elu kui selline oluliseks isiklikult kogetud teemaks. Oli ju temagi koos emaga määratud Siberisse minema, millest pääses vaid tänu aastatepikkusele peidus olekule.

Nii on “Elukaar” filosoofilis-formaalne jutustus elust, selle haprusest ja tugevusest ühekorraga. Elu ajajoone mõtteliselt kolmeks jagav Mikko alustab maali vasakus servas sünni ja lapsepõlvega, jätkab väge täis täiskasvanueaga ning lõpetab austusavaldusega elukogenud paari kujutamisega maali paremas servas. Ringi- või kaaremetafooriga, mis sümboliseerib ühtsust ja kaitstust, seob Mikko “elukaare” ühtseks kompositsiooniliseks tervikuks nii maalilises kui filosoofilises mõttes.