Õli lõuendil. 1955.
All paremal: E. Kõks 55
| Mõõdud | 94 x 75 cm |
|---|
“Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.”
Katkend Doris Kareva luuletusest “Üle kuristiku”, 1977
Koos Kitse ja Mikkoga kuldsesse kunstnike kolmikusse kuulunud pallaslane Endel Kõks (1912-1983) oli üks esimesi, kes peale emigreerumist Rootsi suhestus modernsete lääne kunstivooludega ja neid kirega enda loomingus praktiseerima asus. Siiski jäi tema figuuride käsitlusse juba Tartu õpingute ajal alguse saanud armastus sihvakate, sirge seljaga tegelaste vastu, mis oli omamoodi peegelduseks tema enda džentelmenlikust kehahoiakust.
1936. aastal valmis Kõksil, suure tõenäosusega käesoleva teose eeltööna, temperamaal “Kompositsioon naisega” (EKM), millel geometriseeritud vormides maskiga noor daam on pööranud pilgu vasakul asuvale abstraktsele objektile. 1955. aastaks lisab kunstnik naisele partneri, teda hellalt hoidva meesterahva.
Valminud maal järgib tol kümnendil rahvusvaheliselt populaarseks saanud dekoratiivset ja stiliseerivat käsitluslaadi, mis levis nii kujutavas kunstis kui kunstilise elemendina hoonete eksterjööris ja interjööris. Jooneliselt liigendatud pinnad lisavad kompositsiooni dünaamilisust, kogu koloriit on aga võluvalt allutatud sooja pruuni eri varjunditele. Töös valitsevat helget meeleolu rõhutab meesfiguuri maalitud suure südame kujutis, mis väljendab ka otseselt teose mõtet – armastuseavaldust. Valged jooned paari seljataga sümboliseerivad aga kaitsvat kodutunnet, mis Kõksi jaoks tähendas eelkõige Eestimaad.
Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm