Kunstioksjonid

Silvia Jõgever (1924-2005) oli omaaegse Tartu kunstielu üks hingi. Südamega oma tööd teinud kunstiõpetaja otsis pidevalt uusi lähenemisi ning nii peeti tema 1960. aastate abstraktseid töid algselt isegi liiga kunstiteadlikeks.

Kuna avangardile näitusepinda leida oli keeruline, otsustas Silvia Jõgever korraldada näituse Tartu 8. keskkoolis, kus ta ise õpetas ning millel osalesid ka tema vangilaagrist vabanenud kunstnikest sõbrad. Nii saigi sellest “Tartu sõpruskonna” teostest koosnevast 1960. aasta koolinäitusest üks olulisimaid toonaseid näitusi. Loomulikult sattus Jõgever selle korraldamise eest pahandustesse, kuid kunstnik ei lasknud end heidutada ning jätkas vaba hinge ja lugude vestmise oskuse olulisusest rõhutamist oma õpilastele.

Jõgeveri looming oli kui oma ajastu peegel. Ta tõi enda kunsti sisse ühiskonnaelu kitsaskohti, katsetas vormide ja värvidega ning oli oma kunstis vaba.  Oma katsetuste keskis said alates 1966. aastast talle mõneks ajaks omaseks segatehnikas pastoosse faktuuriga unistuslik-nägemuslikud, lummava valgusemõjuga figuraalsed teosed. Seda suunda ilmestab hästi “Perekond I”, kus kunstnik on mänginud kahe oma lemmikvärvi, punase ja sinise eri toonidega. Erkroosat palli lustlikult tagaajavad lapsed on kui metafoor vabadusest, mille poole kunstnik alati püüdles.