Kunstioksjonid

“Ah kui võiks väärida vaid su valgust,

suur südamesuvi; taevaste leek

liikumas aeglaselt alla, looja,

kuni on möödas. Kuni on öö. Kuni 

tummaks on löödud sõnumitooja, 

sirgeks vibutund saatuselook.”

Katkend Doris Kareva luuletusest “Graal”

Richard Uutmaa (1905-1977) jaoks oli meri kui hapnik ilma milleta vaim ei virgunud. Mere ääres suvitades veetis ta iga võimaliku hetke, isetehtud stafelei ja maalikohver kaenlas, vee ääres, et tabada alati muutuva rannamaastiku tundlikke valgusvärelusi. “Kord on see huvitav õhtune valgus, kord sügistormine ilm, kord selge ja klaasiselt läbipaistev varahommikune mereatmosfäär, mida kunstnik maalikunsti vahenditega on elamuslikult suutnud vaatajani tuua.” kirjutas Fritz Matt oma 1966. aastal valminud kunstniku monograafias. 

Uutmaa 1950. aastate lõpu loomingut kirjeldab impressionismimõjuline realism, mille heaks näiteks on “Kuuvalge öö rannal”. Kunstniku signatuurvõtet pilvede kujutamisel, sähvivat erisuunalist pintslilööki, on Uutmaa jätkanud ka öise taeva kujutamisel, tulemuseks elav ja struktuurne pind. Täiskuust veele pillutatud valgus hingab lainetega ühte, rahulikku siksakilist rütmi, kord helkivalt pinnale tõustes ja kord sootuks kadudes, kuni lõpuks suudleb viimaste kiirtega liivast randa. Ühtlasi on merevee kohtumine rannajoonega ainuke selge piirjoon teoses, sest nii taevas, maa kui kuuvalgus sulanduvad harmooniliselt üheks looduse imeks. 

Tekst: Katre Palm