Kunstioksjonid

Graafik-jutuvestja Richard Kaljo (1914-1978) jaoks oli maailm kui lahtine muinasjuturaamat. Tema terav silm oskas üles leida põnevad karakterid tänavalt, kohvikutest ja spordiväljakutelt, talletada üles nende lood ning vormida need kunstikeelde.

Kaljo loominguperioodid võib jagada kaheks. Kunstiteadlase Jüri Haini sõnul oli kunstniku kaheks tipp-perioodiks vahetult sõjaeelne aeg ning seejärel periood 1950. aastate lõpust edasi (Jüri Hain „Aktimeister Richard Kaljo“, Eesti Päevaleht, 01.03.2001). Karmile stiilile omane pöördumine töise argipäeva poole ühes ekspressiivsemaks muutuva vormiga ilmneb varakult eesti graafikas, Kaljol juba aastal 1957, mil valmib rõhutatult proosaline, aga karakteriküllane ja ajastuhõnguline linoollõige “Trammipeatus“, mille tegevus toimub Tallinnas Kadriorus, Poska tänaval asuvas trammipeatuses.

Ajal, mil Kaljo lugu lahti rullub, kutsuti seda kauni puitarhitektuuriga ääristatud tänavat Leineri tänavaks. Narva maantee nurgal asuv trammipeatus oli esimeseks peatuseks peale mõneminutilist puhkepausi, mil trammijuhid Kadrioru peatuses starti oodates jalgu said sirutada. Läbi puidust pingile istunud abielupaari ning lossis asuvast kunstimuuseumist ringkäigult tulnud vanaema lapselapsega talletab Kaljo kunstikilluna ajalukku päeva 1957. aasta varakevadest. Päike paistab juba kõrgemalt ning talvemantleist tüdinud linnakodanikud on õnnelikud, et saavad põskedel tunda soojendavate kiirte erutavat kõdi. Aga oodake, juba lähenebki rööbaste kriginal keskpäevane tramm!