Eesti kunsti oksjonid

Õli papil. 1960ndad.

Priidu Aavik (1905-1991), kes oli ka ise kirglik meremees, tundis hästi nii merd ennast kui selle ääres elava rannarahva igapäevaelu. Töötades 1960ndatel kalalaeval, kujutas ta selle töö telgitagust elu otse ja varjamata, samas jättes sellesse mereeluga kokkukäivat poeesiat. 

Iga kalapüügist vaba hetke kasutas visandamiseks ja maalimiseks, selgitades: “Kunst õpetab eelkõige mõtlema, natuurist olemust nägema ja siis lõpuks ka tabama. Kui kunstnikul on alus käes, võib ta teha ükskõik mida, valesti teha siis ei saagi, üksnes isikupäraselt.” Kord, olles külma ja tuulise ilmaga 3 tundi järjest väljas maalinud, kopsupõletikku jäädes kirjutas ta: “Inimene peab end mugavusest lahti raputama, raskusi trotsima”, tervenedes aga teatas rõõmsalt: “ma sain s e l l e merepinna!”

1960ndatel maalis Aavik nii Norras kui Eestis Pranglil. Suure tõenäosusega on ka käesolev teos just viimasest inspireeritud. Maali maalähedased toonid annavad edasi ranna ja mere jahedust, ekspressiivne maalilaad järgib täpselt nii vormi kui tuulte teekonda. Maali tsentris olev latern poolitab maali ja suunab pilgu helendava avaruse poole, kus hallide ja õrnlillade pilvemassiivide vahelt kumab helesinine taevas maheda kollasega. Just see viimane kõlab omamoodi kokkuvõttena tema elufilosoofiast, kus ta karmi kalurielu nimetab möödunud elu ilusaimateks loomingupäevadeks.

Tekst: Eneli Luiga