Kunstioksjonid

Andekas ja omanäoline kunstnik Peeter Mudist (1942- 2013) suundus esialgu oma õpinguis energeetika poole, kuid tundis siiski suuremat tõmmet kunsti vastu ning lõpetas 1967 Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maali erialal. Kunstigeeni avaldumist oli ka oodata – tema isa Evald Mudist ning tädi Margarethe Fuks olid mõlemad kunstnikud. Lisaks maalile oli Peeter Mudist ka andekas kirjanik ning skulptor ning tema loomingut on muuhulgas auhinnatud nii Kristjan Raua preemia (1989) kui Konrad Mäe medaliga (1991).

Peeter Mudistit ei huvitanud inimeste ühiskondlik staatus, kuulsus või pagunid, talle oli olulisem inimene ise. Nii on ta ka käesolevasse teosesse pannud kogu oma armastuse lähedaste vastu – hoolitsevas emasüles on Pallas, Mudisti tollal veel sülelapsest poeg ning taamal pere lähedane sõber.

See on kõrgperiood Mudisti loomingus, vaba, spontaanne ja elurõõmus. Mitme õhukese värvikihi läbikumavus, pehmed, udused üleminekud, kohatised tugevamad värvilaigud tekitavad tunde, et maali peategelased on siinsamas, su enda kõrval, ning kohe-kohe puudutab sind pehme lapsekäsi. Mudist umbusaldas selgelt määratletud ja piiritletud asju, piirjooni eirates püüdis ta edasi anda oleva terviklikkust. Maailma serval Sõrvel maalitud teos on justkui sümbol pereväärtustest, armastusest ja lähedusest, mille kõrval kõik muu on tühine.