Eesti kunsti oksjonid

Segatehnika paberil. 1910.
All paremal: O. KALLIS 29 IX 1910

“Tsiteerides Rumit:
hing hingest saab teadmise,
mitte raamatust ega keelest.”

Katkend Doris Kareva luuletusest “Kuldmust mu sulgsaba”

Kunstiühingu Vikerla ühe asutaja Oskar Kallise (1892-1918) teoseid on erakätes teadaolevalt vaid kümnekonna kandis – enamus tema loomingust on hoiul kunstimuuseumides. Nii on ka käesoleva teose ilmsikstulek oluliseks täienduseks tema kunstipärandis.

Väga olulist rolli Kallise kujunemisel kunstnikuks mängis Ants Laikmaa, kes pidas noort meest üheks oma andekaimaks õpilaseks – seda eriti kompositsiooni alal. Just tema juures alustas Kallis 1904. aastal kunstiõpinguid ning oleks seda jätkanudki, kui õpetajat 1907. aastal Soome poleks saadetud. Laikmaa naases Eestisse 1913 ning koostöö jätkus, ent ka vahepeal oli Kallis iseseisvalt end edasi arendanud, sh osalenud Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel ning õpetaja eeskujul kujundanud enda põhitehnikaks pastelli, mida aeg-ajalt segas ka muuga.

Mehe võimeid märgati ka kõrgemalt ning Esimese maailmasõja algul värvati Kallis Peeter Suure merekindluse joonestajaks. Pingelise töö ning kunstiloome omavahelise ühildamise lõivuks oli aga tervis. Hoolimata sellest, et murest murtud Laikmaa organiseeris Kallisele võimaluse Krimmi tervist edendama minna, suri meie üks lootustandvamaid tähti vaid 25-aastaselt tuberkuloosi. 

Inimese parimaks sõbraks peetud koera on eesti kunstis kujutanud mitmed suurnimed. Lisaks Laikmaale, Johanile, Burmanile saame täna nimekirja lisada Kallise, kelle sügavalt kunstnikule otsa vaatava modelli silmad on täis küsimusteta usaldust. Looma kõrbepruunile karvkattele annab sügavuse valge värvi tundlik kasutamine, ruumile aga loob sama efekti õhtuse ateljeevalguse vari koera taustal.  Ilmekat koeraportreed pidas Kallis ka ise nähtavasti õnnestunuks, millele viitab hoolikas kuupäevaline dateering.

Tekst: Mai Levin, Katre Palm