Kunstioksjonid

Olav Marani kuuekümnendate kunst oli täis katsetamisjulgust- ja rõõmu. Tollal valminud portreed ei otsinud detailset anatoomilist täpsust, vaid panid rõhu modelli olemusele, tema lugudele ja sisemaailmale. Seetõttu ei jäänud ükski neist lihtsale valgele paberilehele või heledale lõuendile, vaid leidsid endale just talle sobiva taustavärvi saades nõnda peatükiks tähenduslikumas kunstiraamatus.

Šatääni kaunitari lemmikvärve kombineerides on kunstnik rõhutanud modelli malbet ja tasakaalukat iseloomu, millele vihjavad ka sõrmi peos hoidev käsi ning harmooniline riietusstiil. Loovalt eri suundades liikuvat kriipsutavat tehnikat kasutades loob ta kolmetasandilise taustsüsteemi, mis lisab teosele põnevat dünaamikat.