Kunstioksjonid

1929. aastal „Pallase“ lõpetanud Nikolai Kummits (1897-1944) oli üks Tartu agulimiljööst sügavamalt inspireeritud kunstnikke. Ise Ülejõel üles kasvanuna, oskas ta tundlikult tabada sealse kultuuri olemust ja püüda kinni selle tabamata ilu. Esimese maailmasõja järgses räsitud Euroopas levinud ekspressionistlik-uusasjalikus kunstis muutusid agulid ja nende elanikud üldse üheks iseloomulikumaks teemaks, mida hoidsid aktuaalsena 1924-25. aasta ja 1929-33. aasta kriisid. 

Tartu agulite maalilisuse avastas eesti kunsti jaoks Eduard Wiiralt, kuid just Kummits oli see, kes selle maalikunstis tõeliselt pildile tõi. Tema joonistused, maalid ja monotüüpiad paelusid motiivide läbitunnetatud sugestiivse melanhooliaga. Omaette kõnekas fakt on see, et kunstnik ei kujutanud pea kunagi oma tegelasi erksas päevavalguses, justkui kinnistades hämara õhtu- ja öövalguse seeläbi agulikultuuri olemuslikuks tunnusmärgiks.

1940. aasta kevadnäitusel eksponeeritud tänavavaade üksildase figuuriga laternavalgel esindab oivalise näitena nii kunstniku loomingulist käekirja kui teda ennast – soe ja sügavalt inimlik. Sarnast lähenemist võime märgata Hollandi suurmeistri Rembrandti teostelt, kelle andunud austaja Kummits oli. Eriliselt võlusid teda viimase heleda-tumeda rakendamise viisid, läbi mille tuli esile pimeduse salapärane võlu. Seetõttu leiame Kummitsa maalidelt detaile, kus hämaras atmosfääris helgib mõni ese või inimese kuju, andes ümbritsevale keskkonnale justkui läbipaistvuse.

1966. aastal kirjutas Linda Õlekõrs kunstniku monograafias: “Diskreetse õrnuse ja intiimsusega kujundab tema pintsel valguse ja varju vahekordi. Iseloomulik redutseeritud vormikõne ja asjaolu, et tema interjööridel on alati konkreetne valgusallikas, enamasti lamp või küünal, annab heledale-tumedale reaalsuse.” (Tallinn, lk 42). Ka käesoleva teose eriline sume valgus valgub linnatänavaile laternatelt, mille heledad valgusvihud segunevad munakividel öise kuuvalgusega.

Mööda kõnniteed koju kõndiv üksik naisterahvas ja selja taha jääv kaugenev tänavaperspektiiv peegeldavad Kummitsa toonast lähenemist dünaamilisema käsitluslaadi poole. Ometigi on naine vaid osa suuremast jutustusest – kunstnik ei anna talle nime ega rõhuta rõivastega tema täpset päritolu või ametit. Teadlikult rõhutab ta stseeni universaalsust, teatavas mõttes monumentaalsustki. See maal ei ole üksik fragment suurest pildist, vaid representeerib kõrgemaid väärtusi – ennekõike inimlikkust.

Teos oli eksponeeritud Kujutava Kunsti Keskvalitsuse 1940. aasta kevadnäitusel ja on fikseeritud Linda Alekõrre 1966. aastal ilmunud Kummitsa-monograafia kataloogiosas (nr. 120, lk.73).

Tekst: Katre Palm, Mai Levin