Eesti kunsti oksjonid

Akvarell paberil. 1921-24.

1924. aastal esimese naisena Pallase lõpetanud Natalie Mei (1900-1975) oli väljapaistev akvarellist ning varasemas vabaloomingus terava silmaga ajastu mentaliteedi kuvastaja, eriti I maailmasõja järgse naise emantsipatsiooni visualiseerija. 

Kumu hiljutisel näitusel “Õed Meid. Avangard ja argielu” eksponeeritud teos “Lamav poolakt naise ja kassiga” on oluline mitmes mõttes. Ühelt poolt täis feminiinset intriigi kahe naise suhte teemadel, ent teisalt jutustab ka moodsate kunstivoolude jõudmisest Eestisse. 

Näituse kuraator Kai Stahl kirjutas tööst lähemalt ka  “Kunstiteaduslikke uurimusi” 2025. aasta dekadentsi erinumbris: “Natalie Meil ei avanenud kunagi võimalust külastada Pariisi, kuid Manet´ “Olympiast” oli ta kindlasti teadlik. Sellele osutab tema teine hiljuti eravaldusest avalikkusesse jõudnud akvarell, kus ta mitte ainult ei tõlgendanud uuesti lamava noore naise motiivi lääne naiskunstnikele omasel viisil, vaid eeskujuks oli konkreetselt Manet´ maal. /…/ Hiljuti avastatud teos on dateerimata ja nimeta, kuid kompositsiooni, maalitehnika ja värvigamma põhjal usun, et see valmis umbes samal ajal kui Mei “Lamav poolakt” või pisut hiljem, tõenäoliselt siiski Pallase kunstikooli perioodil (1921-1924). Nikolai Triigi õpilasena vältis kunstnik tol perioodil musta värvi kasutamist. Õdede Meide näitusel on sellele akvarellile antud nimetus “Lamav poolakt naise ja kassiga. Mei on kujutanud sellel noort saledat voodil lebavat naist samas rakursis ja niisamuti poolaktina nagu 1921. aastaga dateeritud teosel. /…/ Pikad liivakarva juuksed ning väikesed rinnad viitavad naise noorusele. Ta vaatab meie poole sama neutraalselt ja emotsioonitult nagu Victorine Meurent Manet´ maalil “Olympia”. Otsesed viited Manet´ meistriteosele on kass ja teenijanna, kes on esitatud nii-öelda kodukootud tõlgenduses.” (lk 136)

Teos oli eksponeeritud Kumus 14.03-31.08.2025 toimunud näitusel “Õed Meid. Avangard ja argielu” ning on reprodutseeritud ka Kunstiteaduslikke uurimusi erinumbris (2025, lk 126).

Tekst: Katre Palm, Harry Liivrand