Eesti kunsti oksjonid

Õli lõuend. 1994
All vasakul: LEIS 1994

Võrdselt nii floristikat kui figuurimaali viljelenud Malle Leisil sai 1990ndatel alguse üks võimsamaid loodussarju, oma maakodu valgetest kaskedest ja tummistest kuuskedest ainest saanud tööd. Erinevatest ilmakaartest valmisid nii vaade lõunasse kui läände, mõlemad puid portreteerivana. Neist põhjamaiselt karge koloriidiga “Vaade põhja” eristus aga teistest selgelt, eelkõige oma monumentaalsema lähenemise ning figuratiivse elemendi kaasamise poolest.

Leisi maastikud olid üles ehitatud tavapäraselt selgelt teistsugustele perspektiivireeglitele ning omandasid seetõttu mütoloogilise alatooni. “Vaates põhja” võimendab maali metafüüsilist mõju tumedatooniline keskplaan ning kaks alasti figuuri, kelle olemasolu määratleb kogu teose olemuse. Need lembitsarapuulikult mõjuvad ebamaised kaunitarid paigutab Leis defineerimata maastikule, mis tundub üheaegselt nii vee kui kuiva maana.

Ent selles unenäolises maastikus on ometigi palju kodumaist: heledad kasetüved, millel peegeldub sini-must-valge värvigamma ja taamal paistev udusse mattunud metsaviirg – Eestimaa looduse olulised sümbolmärgid. Kahemõttelisus on seega teosesse teadlikult programmeeritud ning just see oli kunstiteadlase Boris Bernsteini järgi ka Leisi publikumenu saladuseks: “Tema kunstis on lihtne ja üldmõistetav sõnavara kombineeritud rafineeritud süntaksiga, mille tulemuseks on pilt, kus iga vaataja leiab midagi enda jaoks (“Malle Leis: A Contemporary Estonian Artist”, 1989).

Teos on reprodutseeritud Tartu Kunstimuuseumi poolt 2014. aastal välja antud mahukas raamatus “Malle Leis”, lk 147.

Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm