Eesti kunsti oksjonid

Õli lõuendil. 1973.
All vasakul keskel: LEIS 73
Pöördel: TÕRGE LEIS MALLE 1940 õli, lõuend 100×100 1973

“On hetki, kui südamed seisatavad
nagu metshobused künkal
värisevate sõõrmetega kaelakuti:
Püsida nii! Püsida nii! Püsida nii!
Kaua. Kaua. Kaua”

Katkend Jaan Krossi luuletusest “Maailma avastamine”

Malle Leis (1940-2017) armastas maalida hobuseid ning sarnaselt lillede ja inimestega paigutada nad ühetoonilisele taustale. On ju ka Leisi üks ikoonilisemaid diptühhone “Punased hobused” (1972/74, Eesti Kunstimuuseum) justnimelt sellele teemale pühendatud.

Käesoleval, mustale foonile maalitud kompositsioonil on vaid paar objekti: kaugusest lähenev naisterahva figuur ja esiplaanil väärikas loom, nendevahelise pildiruumi lõikab aga kaheks lillakaspunane joon – tõrge. Mida see kõik tähendab? Ühest vastust siin pole, sest nagu ikka, on hea kunst mitmetähenduslik ja assotsiatiivne. Ehk ei peakski me vaatama seda meile mõistetava maailma reeglite järgi, vaid jälgima kunstiajaloolase Norman Brysoni soovitust, mille ta andis Caravaggio vaikelude vaatamise kohta: “Meile näidatav reaalsus on olemas vaid maalis endas.”

On aga selge, et meie ees toimub suhtedraama, mida sümboliseerib väljavalitud koloriit: must, lilla, punane. Naise lilla kleit peegeldub sealjuures vastu hobuse rakmeilt, rõhutades tegelaste ühtekuuluvust ja sidet. 

Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm