Kunstioksjonid

Lembit Sarapuu (s 1930) on elanud kunsti keskel kogu elu. Juba lapsena jättis Sarapuu ema fotoateljeesse tööle minnes poja kunstnikust onu Jaan Siiraku ateljeesse vanalinnas Pikal tänaval. Just seal õppis poiss joonistama ja korraldas kodus oma loomingust näituseid. Lapse kunstihuvi innustas ka isa, kes ta käekõrval erinevaid näituseid vaatama viis ning eriliselt sügava mulje jättis tulevasele kunstnikule 6-aastaselt nähtud Wiiralti näitus.

Peale 1961. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist töötas Sarapuu 3 aastat koolis kunstiõpetajana. Tema õpilased meenutavad teda kui otsekohest, lisaks kunstile sporti armastavat õpetajat, kelle loomingulisusel ja väljaütlemistel polnud piire. Ka Sarapuu ise tunnistab, et on alati käinud oma rada, kohati on see olnud piiri peal, eriti nõukogude perioodil, mil teda tihti ametivõimude poolt selgituste andmiseks välja kutsuti.

Loomingus on Sarapuud võlunud mütoloogia ja ürgne loodus. Muna kui elu alguse kehastus on tema töödes ühe elemendina esinenud ka varem, kuid lihtne ja samas geniaalne üksik muna kui eraldi objekt, on ainulaadne. Vaid kahte põhivärvi, sinist ja kollast omavahel kombineerides ja segades on vanameister saavutanud sügava, ideaalsust kehastava vormi. Sooja kollase eri toonide ning varjuga mängides on kunstnik pannud muna salapäraselt hõõguma, kujutanud seda kõikvõimsa, elust pulbitseva energiana, millest võib alguse saada täiesti uus, meile veel teadmata olev maailm.