Kunstioksjonid

20. sajandi esimese poole olulisemaid kunstnikke, Kristjan Raud (1865-1943) oli üks esimesi, kes rajas oma karjääri kodumaale, Eestisse. Kalevipoja illustratsioonide ning ikooniliste maalidega kunstimuuseumides on ta end igavesti istutanud nii eesti kunstilukku kui eestlaste südamesse.  Lehti Viiroja on kirjutanud: “Otsides väljendust rahva unistustele, rahvasse aheldatud jõule, sisemisele suurusele, otsib ta väljendust ka rahvaluulelikule, muinasjutulisele, muinasmaailmalikule. Veelgi enam. Ta püüab leida väljendust omapärasele ja tabamatule, mis püsib rahva hinges, kuid ka rahvaluule fantaasiale ja ilule” (“Kristjan Raud. Ants Laikmaa”, Tallinn, 1970, lk 38). 

Kunstnik oli oma elu viimastel aastatel suures tööhoos. Käesoleva sümbolistliku teose tagasihoidliku motiivi teeb erakordseks käsitlusviis, mille Raud aastatega välja kujundas: primitivistlikult lihtsustatud, juugendliku plastilisusega edasi antud naisfiguur, kelle maalähedust reedavad suured käe- ja jalalabad, nuusutamas lilleõit. Teose sisu on sellesse kätketud sümbolism ja poeesia, igatsuslik meeleolu ja kargelt eestilik stiil. Tühi, madal horisont, mida mäeküljena viltusest maakamarast eraldab nõrk kontuurjoon, muudab teose omakorda igavikuliseks, kõiksusega ühte sulavaks.