Kunstioksjonid

20. sajandi esimese poole olulisemaid kunstnikke, Kristjan Raud (1865-1943) oli üks esimesi, kes rajas oma karjääri kodumaale Eestisse. Kalevipoja illustratsioonide ning ikooniliste maalidega kunstimuuseumites on ta end igavesti istutanud nii eesti kunstilukku kui eestlaste südamesse. 

Rauast monograafia kirjutanud Lehti Viiroja selgitab: “Otsides väljendust rahva unistustele, rahvasse aheldatud jõule, sisemisele suurusele, otsib ta väljendust ka rahvaluulelikule, muinasjutulisele, muinasmaailmalikule. Veelgi enam. Ta püüab leida väljendust omapärasele ja tabamatule, mis püsib rahva hinges, kuid ka rahvaluule fantaasiale ja ilule” (“Kristjan Raud. Ants Laikmaa”, lk 38, Tallinn, 1970). 

Kunstnik oli oma elu viimastel aastatel suures tööhoos. Oma 1940. aasta kirjas sõber Karl Eduard Söödile ütleb Raud: “Valgus suur. Hommik. Töö kutsub ja käsib. Pean sõna kuulama.” (“Kristjan Raua kirjad Paul Rauale ja Karl Eduard Söödile”, lk 151, Eesti Teaduste Akadeemia ajaloo Instituut, 1994). Samasuguses meeleolus valmis isikupäraselt stiilne pliiatsijoonistus “Kündja”, kuhu Raud oli lisanud väikse, aga olulise detaili – varese. Eesti rahvamütoloogias on seda lindu peetud tarkuselinnuks ning folklooripärimust hästi tundva kunstnikuna oli sel lisandusel märgiline tähendus. Kas tundis Raud, et ka tema on jõudnud tarkuseni ning joonistas tunded ja mõtted oma teosesse sisse?