Kunstioksjonid

20. sajandi esimese poole olulisemaid kunstnikke, Kristjan Raud (1865-1943) on Kalevipoja illustratsioonide ning ikooniliste maalidega kunstimuuseumides pugenud igaveseks eestlaste südamesse. Kunstiteadlane Lehti Viiroja on kirjutanud: “Otsides väljendust rahva unistustele, rahvasse aheldatud jõule, sisemisele suurusele, otsib ta väljendust ka rahvaluulelikule, muinasjutulisele, muinasmaailmalikule. Veelgi enam. Ta püüab leida väljendust omapärasele ja tabamatule, mis püsib rahva hinges, kuid ka rahvaluule fantaasiale ja ilule” (“Kristjan Raud. Ants Laikmaa”, Tallinn, 1970, lk 38). 

Raua kujutlusviis, mida iseloomustab ka käesolev teos, oli primitivistlikult lihtsustatud, juugendliku plastilisusega ning samaaegselt täis poeesiat ja kargelt eestilikku stiili – just selline, mis sobis oivaliselt meie rahvuseepose kangelase kujutamiseks. Kunstniku 2021. aastal välja antud monograafia autor Mai Levin kirjutab: “Kalevipoja laulus sisalduv optimism imponeeris Rauale. Kalevipoega koos tema laulu kuulavate vendadega hakkas ta visandama juba 1920. aastate algupoolel ning üks selleteemaline lõpetatud joonistus pärineb aastast 1924, teine 1926 (mõlemad Eesti Kunstimuuseumi kogus), seejuures viimane neist valmis Pariisis. Raua hilisperioodi teostel laulab Kalevipoeg enamasti ilma kuulajateta ning ühtlasi oli see viimaseid teemasid, mida kunstnik enne surma käsitles.”

Mai Levin tõlgendab iseendale laulmist Raua loomingus kui jutustust loomisrõõmust, mil laulu sünd on sama oluline kui selle valmiskujul esitamine teistele. Siin on ta tõeliselt vaba – kartmata eksida, laulab ta enda ees laiuvatele metsalaantele kõlaval häälel ja südamest. Laul, mis kajab tagasi talle nii armsa Eestimaa loodusest ja saab omaks temast enesest ja hiljem tema rahvast. 

Teos pärineb Kristjan Raua 1981. aasta monograafia autori Lehti Viiroja kogust ning on fikseeritud selle põhjalikus kataloogis (nr. 1151, lk. 204).

Tekst: Mai Levin, Katre Palm