Kunstioksjonid

ERKI 1966. aastal metallikunstnikuna lõpetanud Jüri Arrak pälvis sel alal oma medalite, dekoratiivsete vormide ja ehetega kiiresti tunnustuse ja tähelepanu. Just tema maalitud rinnanõeltel ja ripatsitel kohtus kunstimaailm esmakordselt maividega – tegelastega, keda kunstnik ise nii kutsuma hakkas ning mis on saanud läbivalt äratuntavaks motiiviks ja Arraku loomingu peamiseks sümboliks.

Kunstipublikust põnevust ja ahaa-efekti tekitanud maivid valitsesid ka kunstniku 1970. aasta isikunäitusel Tallinna Kunstisalongis eksponeeritud maalidel, kus Arrak leidis oma kujundikeele ning humoorikas-groteskse vaatenurga inimeste-maivide maailmas toimuvale. Teosest „Saabumine võõrasse jaama“ kujunes selle näituse üks kõige rohkem tähelepanu äratanud teoseid ning on esimese teosena ära märgitud ka kunstniku varast, tasapinnalist loomingut kirjeldavas Wikipedia peatükis.

Arrak oli sürrealistlike maalide ja graafikaga esinenud juba üliõpilaspõlves ANK’64 väljapanekutel, kuid uuenduslike maivide kasutamise osas küsis „Sirbis ja Vasaras“ ilmunud näitusearvustuses Peeter Urbla: „Kuidas hinnata kunstniku ootamatut loobumist oma sissetöötatud laadist? Ta on saavutanud eelnevaga juba tuntuse, kas siis tasub nüüd riskida uuega? Et vältida möödalaskmist, oleks ju lihtsam ja kindlam jätkata vanas vaimus, mille puhul tavatsetakse öelda: näitab edasiminekut. Kui kunstnik loobub rahulikust teest ja teeb seda sisemisel sunnil, siis ei ol tal muud garantiid peale tööde õnnestumise määra.“ (P. Urbla „Jüri Arrakust ja argipäevastest unenägudest“, 18.09.1970). Ometigi oli risk igati õigustatud, sest just 1970. aastail avastas kunstipublik Arraku tõelise talendi ning temast sai tunnustatud kunstnik nii Eestis kui mujal Euroopas.

„Saabumine võõrasse jaama“ on seega märgilise tähtsusega teos Jüri Arraku loomingus.  Sammastega jaamahoone ja trügiv inimmass oma vägilasemõõtu maiv-inimestest tegelastega mõjusid värskelt ja pop-artlikult. Tasapinnalisus, kontrastsed värvid ja moonutatud vormid iseloomustasid hästi kunstniku enda tollast mässumeelsust ning uudsuse janu, mida öeldakse olevat kestnud kuni 1976. aastani, mil kunstniku loomingus toimus pöörde veidi traditsioonilisema ja rahulikuma loomingu suunas. Mütoloogilis-fantastilised maivid aga ei kadunud tema loomingust kunagi ning on kunstimaailma rikastanud ainulaadsete tegelaskujudega.