Kunstioksjonid

Jüri Arrak (1936-2022) käis loodusega ühte sammu nii oma väljaütlemistes kui loomingus. Loomad ja linnud mängisid sageli inimesest targematki tegelast, kuid iial ei tulnud nad seda jõuga peale suruma, vaid tonkasid märkamatult ja vaikselt inimkonna murekohtadele ning suunasid neid tagasi õigele teele. 

Lõvid, loomade kuningad olid Arrakule olulisteks modellideks. Need tugevad, painduvad, majesteetlikud loomad on alati olnud teadlikud oma võimust ja ilust ning astuvad teosel väärikalt, vägevate käppade sulgpehmel sammul mööda savanni kiviseid radu. Karjana liikuvad lõvid ei kiirusta ning nende samm on mõõdetud – ma tean, kus olen mina ja minu pere. Lõvipere liikmena ei jäeta sind maha, alati on keegi su selja taga valvamas, toetamas – ka siis, kui juhtud olema inimeseloom. 

Filosoof-kunstniku loomingus võime käesolevat teost käsitleda ka kui eesti vapilõvidele viitavat tööd – veel mitte üksteise all reas, kuid selgelt üksteise poole liikumas.

Tekst: Katre Palm