Kunstioksjonid

Johannes Võerahansut (1900-1980) on nimetatud üheks kõige silmapaistvamaks maastikumaalijaks Eestis. Tema käekirja kujunemist mõjutasid nii Nikolai Triik, Ants Laikmaa kui Kaarel Liimand, osaliselt ka Ado Vabbe. Esimest korda käis ta koos teiste Ants Laikmaa õpilastega Saaremaal 1920. aastal. Aastaid hiljem järgnesid sellele juba tihedamad loomeretked Saaremaa eri paikadesse ning saarel valminud teosteist kujunes tema loomingu üks silmapaistvaim osa.

Võerahansu Saaremaa oli korraga nii arhailine kui õrn, tahumata kivisid paitas õrn meretuul ning sisu kandsid soojad sõnad. Tema kujutusviisist kujunes omamoodi sümbol, millest kirjutas kunstiteadlane Vaike Tiik: “Ja võerahansulik saaremaa maastik on eesti kunstis kindlapiiriliseks mõisteks.” (Johannes Võerahansu isikunäituse kataloog, lk 13, 1958.)

1937. aastal valmis romantiline motiiv “Saaremaa maastik”, kus mööda suurte puudega piiratud külatänavat astusid kaks pisikest figuuri. Neli aastat hiljem, nüüd juba selgelt väljakujunenud käekirjaga kunstnikuna, naases Võerahansu sama motiivi juurde, kuid märkame muutust tema kujutluslaadis ja narratiivis. Käesoleval, 1941. aastal valminud ekspressiivseid hoogsaid pintslilööke täis teosel on fookus selgelt nihkunud maali kesksele kohale asetatud teelistele, keda mõlemalt poolt ümbritsevad kaitsvad põlispuud – kompositsiooniline võte, mida Võerahansu on varemgi kasutanud, nt teostel “Maastik kaarsillaga” (1934, erakogu) või “Põhjamaa” (1923, erakogu). Läheduse ja turvatunde otsimine oli ka loomulik, sest paljud Võerahansu kaaslased olid sõja eest maale põgenenud ja nii muutusid kodune külatänav ja varju pakkuv tare omamoodi õnneliku, sõjaeelse elu sümboliks, rahu kantsiks.