Eesti kunsti oksjonid

Õli lõuendil. 2004-2005.
All paremal: I Suumann
Pöördel alusraamil: Öine ammoniaak 2005

Imat Suumanni (Suumani, s 1964) on oma valguse ja varju kujutamise oskuse tõttu nimetatud viimaseks suureks pallaslaseks ning ühtlasi Eesti andekaimaks öömaalijaks. Peamiselt poetiseerib Suuman oma maalidel kodulinna Tartut, mille inimtühjadel hämaratel tänavatel on aeg justkui seiskunud: seal valitseb täielik vaikus ja rahu. Suuman kutsubki vaatajat pigem tunnetama maalitavat objekti ennast, märkama selle hinge, tabama selle kordumatu hetke meeleolu.

Ent pea alati lisab Suumann midagi realistlikku, sageli udusse mähkunud  motiivi jäädvustusse veel muidki detaile, eriti ebamaiseid peegeldusi, mis annavad ta töödele müstilise alatooni ja ilme. “Üha enam seguneb piltidesse mingit sorti kihilisus ning jääb mulje, justkui kajastaksid need topeltsäri abil kahte (või enamat) ajahetke korraga (ööpiltidest esineb see maalil “Öine ammoniaak II”, mis meenutab justkui kummalist peegeldust auto tuuleklaasil” (“Imat Suuman. Ma tulen üle Toome”, 2018, lk 32). Pole siis ime, et Suumanni maalid meid hüpnotiseerivad.

Teos oli eksponeeritud Imat Suumanni 2014. aasta isikunäitusel Tartu Kunstimajas ning on reprodutseeritud raamatus “Imat Suuman. Ma tulen üle Toome”, 2018). Teine “Öise ammoniaagi” nimeline teos kuulub Tartu Kunstimuuseumile.

Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm