Kunstioksjonid

“Kõik tiirleb, kõik tuksleb,

kõik tuikab ja taob:

universumi uni on ainus,

mis kogu aeg on ja kaob.”

Katkend Doris Kareva luuletusest “Kõik tiirleb, kõik tuksleb”

Evald Okase (1915-2011) metsamotiivid on ühed nüansirikkamad ja elavamad loodust kujutlevad tööd tema loomingus. Vääna-Jõesuu kujunes Okase jaoks armastatud suvituskohaks aastakümneteks, kuna just seal asus peale sõda kunstnike puhkebaas. Ta on maalinud seal erinevaid maastikke, kuid metsamotiivid kujunesid ta enda lemmikuks, seda eelkõige selle vaheldusrikkuse pärast – ükskõik, kuhu metsas keerad, tervitab sind juba täiesti uus elamus.

Okas on alati armastanud maalida rohelust, tuues esile selle nüansirikkust, looduse lopsakust ja kasvutungi. Tema “Metsale” võiks vabalt seega panna tunduvalt detailsemaid, särtsakamaid pealkirju, nagu “Enne vihma”, “Elurikkus” vmt, ent ometi annab just kunstniku enda pretensioonitu nimetus tööle sisu. Mets kui mõiste sisaldab juba ise tohutut elurikkust, universaalset, aegadeülest tähendust. Okase impulsiivse hooga liikuv pintsel on seetõttu vaba – keegi ei ütle ette, mis värvi taim just sel päeval kunstnikule oma ilu näitas, millise linnu laul eriti kaugele kajas. Rääkimata valgusest, mis tihedate puude võradest vaid siit-sealt end ilmutab – kord vihmaeelselt sügavsinine, kord unistuslikult hele. Metsa maalimine nõuab virtuoosset oskust leida just see õige valguse ja varju vahekord, õiged värvid ja tunded – Evald Okasele pole siin vastast.

Tekst: Katre Palm, Mai Levin